![]() Mida aeg edasi, seda kahtlasemUDO KNAPS, 06. november 2013Vaatasin 23. oktoobri „Pealtnägijast" (ETV) lugu kurikuulsaks saanud maadevahetusest. Mida rohkem seda igihaljast teemat käsitletakse, seda rohkem tekib tahtmatult küsimusi juurde. Seekord saatejuht Mihkel Kärmas surus uute tõendite koorma all suurärimees-ehitusettevõtja Toomas Annuse efektselt nurka - tehtud! Tekib küsimus: Miks üldse tehti Eestis selline nii paljude mahhineerimis- ja kombineerimisahvatlustega ning nii paljude sissekukkumis- ja vahelejäämisvõimalustega maadevahetussüsteem, kui ka ilma kõige selleta saavad teised riigid edukalt hakkama? Ja veel: Kui seda üleriigiliselt seaduslikuks kuulutatud maadevahetamise võimalust kasutasid paljud, siis miks nendest paljudest samade mängureeglite järgi tehtud tehingutest kuulutati ebaseaduslikeks ja korruptiivseteks vaid need, mis kuulusid vaid tülikasse vastasleeri või nende toetajate poolele? Kas mitte teadlikult ja ettekavatsetult ei tehtud maadevahetusseadus nii lõtvade mängureeglitega, et sellega seatigi üles nagu salakaval püünislõks - võimude poolel olevad maadevahetajad teadsid täpselt, kuidas iga seadusepunkti oskuslikult järgida. Samas tehti seda põhimõttel: küll vastasrinde mehed peagi kas teadmatusest ja lihtsameelsusest vahele jäävad ning end nii auti mängivad. Oli ju näha, et püüniseid oli vaja üles seada just nüüd, kui tekkis oht seebimulli lõhkemiseks, kui jätkuvalt pilgati Savisaart, et ta pole suuteline tegema koostööd ühegi erakonnaga - just siis, kui Edgar Savisaar oli sõlminud koostöölepingu Villu Reiljani parteiga. Savisaar ju ei istunudki enam üksinda nurgas, mis nüüd ajaski võimud tagajalgadele. Kui siia lisada, et vahelevedamiseks kasutati peamiselt pealtkuulamist, ja seda loomulikult ainult vastasrinde maadevahetajate kõnedele, siis vist nii talitades võib ju süüdistused kokku klopsida ükskõik kelle suhtes ja kasvõi õlleklaasi taga lobisetu alusel. Põhimõttel, nagu esitati süüdistus Pärnu endisele linnapeale Viisitammele - isegi korruptsioonile mõtlemine tõlgendati süüdistuseks. Mis eesmärgil kirjutati Reiljani kohtuprotsessiks kokku tervelt 40 000 lehekülge toimikuid, kui oli teada, et puht füüsiliselt on võimalik läbi toimetada maksimaalselt vaid vist 4000 lehekülge toimikuid? Intervjuus ütles Annus, et temal on selle protsessiga 10 aastat kaotsi läinud. Kui palju on Reiljan aastaid kaotanud? Miks venitatakse meil kohtuprotsessid lõpmatult pikaks? Kas see on tahtlik kavatsus lõputult kohtualuseid ruineerida stressi piiril või koolitatakse tõesti meil nii vähe juriste? Kes vastutab inimeste kaotsiläinud aastate eest? Kunagi Stalini ja stalinistide aegu käis kõik lihtsalt: pool tundi „troika" kohtuistungit, ja 25+5 oligi valmis! Hiljem, Andropovi ja Brežnevi aegadel läks asi natuke rafineeritumaks - tülikast persoonist lahtisaamiseks mõeldi välja hullumeelse diagnoos ja ta paigutati sundravile, kus inimest mürgitades hävitati tema tervis lõplikult. Kas täna, demokraatlikus riigis ebasobivast konkurendist lahtisaamiseks kasutame „süütut" kohtupidamise lõputult venitamise taktikat? Kas see on rivaalist lahtisaamine Eesti moodi? UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond Viimati muudetud: 06.11.2013
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |