Gruusia roosidel on teravad okkad

ROMAN UBAKIVI,      14. november 2007


Gruusia praegust presidenti Mihheil Saakashvilit, kes tuli 2004. a. võimule rahvahulkade rahulolematuse harjal tänu „rooside revolutsioonile", ähvardab tema vana bossi Eduard Shevardnadze saatus.

Temagi peamiseks süüdistajaks on vana võitluskaaslane (Irakli Okruashvili) ja süüdistusedki on samad: rahva vaesus, korruptsioon, autoritarism.

Kas võõrad kogemused sobivad Gruusiale?

Majanduses on Saakashvili, võttes endale nõunikuks Mart Laari, läbi viinud kiire riigifirmade erastamise. Kasu on sellest saanud väliskapital (Venemaa ja Kasahstan) ning väike kihike omi miljonäre. Viletsuses vaevlevale rahvale talve üleelamiseks enne opositsiooni meeleavaldust jagatud jahukotikesed polnud rahva vihapurske peatamiseks ilmselt küllaldased. Suur Ameerika abi (ca 10 miljardit EEK) kulub peamiselt sõjaväele. Okruashvili korruptsioonisüüdistus, millele Saakashvili mingit mõistlikku seletust ei suuda anda, puudutab relvade ostmist kõrgendatud hindadega. (Siinkohal meenub muidugi Mart Laari afäär Iisraeli vanarauaga.)

Vaadates teleekraanilt, kuidas omaenda rahva vastu kasutatakse veekahureid, kummikuule, keppe ja gaasi, ei assotsieeru toimuv kuidagi demokraatiaga, vaid pigem mingi perverdist pisikese võimuhulluga, mingi uue Staliniga. Muuseas, Okruashvili näeb Saakashvilis uut Hitlerit. (Eestist aga tulevad meelde Lihula sambalugu ja Tallinna aprilliöö.)

Saakashvili „õlekõrs" – opositsiooni meeleavalduse taga on Moskva karvane käsi – pole muidugi tõsiseltvõetav. Konsulteeris ju opositsioon enne meeleavalduse korraldamist kõigepealt USA saatkonnaga ning vastasrinna pearahastaja Badri Patarkatsishvili on Berezovski vana kompanjon ja Venemaal kohtulikult tagaotsitav.

Nädal tagasi kehtestas Saakashvili eriolukorra ja kuulutas juba jaanuariks välja presidendivalimised. See tähendab, et USA on otsustanud edasi mängida põhimõttel „olgu Saakashvili pealegi lurjus, ent ta on meie lurjus". Opositsioon ei jõua muidugi nii lühikese ajaga Saakashvilile tõsist vastast leida.

Tulevikku vaatamiseks kasutagem geopoliitilist prismat. Selle põhjal julgen ennustada, et Saakashvili ei püsi võimul kaua (nagu ka Ansip).

Gruusiat ja Eestit koheldakse ühte moodi

Gruusia, nagu Eestigi, välispoliitika aluseks on USA orientatsioon. Sealjuures püütakse oma lähima suurriigiga, Venemaaga asju teadlikult ajada USA ja NATO kaudu.

Muuseas, soomlaste eliidi silmis võrduks see riigireetmisega, sest nende riigijuhid suudavad juba Mannerheimi ja Paasikivi ajast mõelda geopoliitilisel tasandil ning põhimõtteks on olnud vältida Soome sattumist vahetusrahaks suurriikide vahelistes mängudes. See tähendab, et Vene-suhteid ei tohi mitte mingil juhul delegeerida kellelegi kolmandale.

Eesti välispoliitika monopoliseerinud valitseva kolmikliidu liidrid aga propageerivad ja viivad ellu just Vene-suhete ajamist USA, NATO ja Euroopa Liidu kaudu. Sellisest fundamentaalselt erinevast välis- ja julgeolekupoliitikast tulenebki Soome ja Eesti kaitsepoliitika täielik erinevus.

Siinkohal avaldan siirast poolehoidu tõelisele Eesti patrioodile Leo Kunnasele, kes ajab õiget, aga lootusetut asja tänase poliitilise eliidi võimutsemise ajal.

Ei Gruusia ega Eestiga Venemaa põhimõtteliselt ei räägi sisulistest probleemidest. Pole ju mingit mõtet lobiseda sulasega, kes iga otsuse vastuvõtmiseks peab jooksma peremehe jutule. Loomulik on sulasega seotud probleemid läbi rääkida teise peremehega isekeskis.

Eesti ja Gruusia välispoliitika lähtub praegu arusaamast, et meil on piiramatu võimuga peremees ja et Venemaa laguneb CIA 2004. a. prognoosi põhjal 2015. aastaks kuueks-kaheksaks tükiks. Kui küsida näiteks Riigikogu välispoliitikaseadjalt Marko Mihkelsonilt, kas see on on tõsi, siis vastuseks oleks: muidugi, sest niimoodi on Eestile kõige kasulikum! Just sellesarnasele soovmõtlemisele on Eestil üles ehitatud kogu välis- ja julgeolekupoliitika.

Reaalpoliitika on midagi muud

Hoopis teine pilt avaneb reaalpoliitilisest küljest.

Venemaa on asunud vasturünnakule ja tema eesmärk on saavutada enda geopoliitilises ruumis strateegiline pariteet USA-ga. Tagataskus on Venemaal kõva trump – Iraan. USA-le on aga Iraani probleem täna otsustava tähtsusega.

Pärast Iraagis toimunud lollust pole aga USA-l enam luksuslikku võimalust Venemaad ignoreerida ja veelgi vähem teda Hiina sülle lükata. Pigem varem kui hiljem võidab Washingtonis terve mõistus ja hakatakse Venemaaga tõsiselt kauplema. Seega tuleb varsti kõik saakashvilid, laarid ja ansipid jalust koristada, sest kui eile olid nad väga kasulikult avaldamaks survet, et tekitada juhitavat kaost Venemaa piiridel, siis täna on pingete üleskruvimine kasulik vaid tugevnenud Venemaale.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)