Mitte niivõrd rahast, kuivõrd õiglustundest

Nimelt tühistati uue riigikaitseseadusega kaitseväe pensionäride pensionitõus, mis seni nägi ette, et need, kes on teeninud 13 aastat, saavad 30 protsenti, ja need, kes 20 aastat, saavad 50 protsenti sellest palgast, juhul kui tegevteenistuses olevatel vastava kohaga ohvitseridel tõstetakse palku.

Ajalugu kordub – nihil novo sub sole [ei midagi uut päikese all]. Pätsu ajal käituti vapsidega samuti. Asi polegi niipalju rahas kui õiglustundes, sest kui ei oleks olnud 1990-ndate alguses neid mehi ja naisi, kes Eesti piiridele ja loodavatesse väeosadesse läksid, teadmata, mis neid ees ootab, poleks nüüd riiki ega neid võimureid, kes praegu selle peale sülitavad, rääkides „mooramaamehest“ jne.

Pensionitõusu oleks võinud jätta kasvõi neile, kes teenisid aastatel 1992–1994, kui viimane Vene sõdur oli lahkunud ja piiril ei olnud enam vaja OMON-ile paljakäsi silma vaadata.

„Kesknädalal“ ja „Pealinnal“ on ainukestena see teema võimalik meedia keskpunkti tõsta.

Saan aru, et niikaua kui see valitsus kestab, ei muutu midagi, aga teemat käsitledes te toetate moraalselt kaitseväe veterane, keda isegi veteranideks ei loeta, kuna see, mida meie tollal tegime, polnud välismissioon.

Asi on antud ka kohtusse, kuid esimese raundi me muidugi kaotasime.

RAINO KUBJAS, mag.theol, J. Kuperjanovi ÜJP eruohvitser

Jaga |