Millal Riigikogu võtab vastu avaliku sõimu vastase seaduse?

 Näiteks Saksamaal on sedalaadi „sildistamine“ võrdsustatud kriminaalkuriteoga. Ka Eestil on aeg vastu võtta  seadus, mis takistab selliste valimatute väljendite avalikku loopimist nagu kommunistiraibe,  fašist, endine (nomenklatuur), küüditaja, kgb-lane jpt, millega „õnnistati“ põliseestlasi, kes ei saanud nõukogude ajal kolida kõigi mugavustega „mägedele“ ega ka Eesti Vabariigis erastada oma tööaastate eest korterit, kus nad olid aastaid või aastakümneid oma perega elanud. Tänaseks on Eesti Vabariik represseerinud kodudest väljaajamisega kümneid tuhandeid oma kodanikke-maksumaksjaid, kes muu hulgas on rahastanud ka omandireformi läbiviimist.

Kesknädal avaldab siinkohal eelmisel nädalal Delfis ilmunud ligi tuhandest kommentaarist ühe, mis oli sundüürnikke mõistev ja pooldav. Kn

Helle Kalda pressiteate  „Sundüürnikud represseeritutega ühele pulgale“ põhjal koostatud kommentaar Delfis

Alexander, 10.06.2008 10:08
Saksamaal on isiku huupi või põhjendamatu fašistiks või endiseks nimetamine kuritegu, millele võib järgneda suht karm kohtulik karistus. Mina olen nö. teise põlvkonna sundüürnik. Nimelt on minu isa II Maailmasõjas maapealt pommitamisega pühitud Narva laps-sõjapõgenik, kes sõna otseses mõttes toodi välja oma kodu põlevate rusude alt, pandi saksa sõjaväevõimude poolt ešeloni ja saadeti Narvast välja. Sattus Tallinna ja pandi ühte ühiskorterisse elama.

Minu ema on laps-sõjapõgenik, kes saksa sõjaväevõimude poolt koos vanaemaga Saksamaale saadeti. Õnneliku juhuse läbi õnnestus neil siiski Tallinnasse tagasi pääseda ja 9. märtsil puruks pommitatud kodu asemel pandi nad elama 6 perega ühiskorterisse – toonases Tallinnas, millest tänaseks on tõesti kujunenud Tallinna kesklinn.

Keegi minu esivanematest ei ole olnud parteilane, ei pioneer ega isegi mitte oktoobrilaps. Küll aga olid Tallinnas pärast II Maailmasõda valdavalt (erandiks võib-olla sotsdemokraadist riigivanem A. Rei poolt Sitsi tänavale ehitatud riigimajad paljulastelistele peredele, keda majaomanikud kusagil korterisse võtta ei tahtnud) endiste omanike majad. Tallinna aga olid tervest Eestist kokku tulnud eesti soost paljakspõlenud sõjapõgenikke, keda ei lastud ei baltisakslaste kombel "nach Vaterland" minna ega läände põgeneda.

Kõik need sõjapõgenikud pandi elama nendesse endiste omanike majadesse, sest teistsugust elamispinda praktiliselt ei olnud! Seda tehti muide igal pool Euroopas. Ja kui meie kõigi rahade eest ei oleks Mustamäge, Lasnamäge, Annelinna ehitatud, oleks omandireformi tegemise ajaks valdavalt kõik eestlased sundüürnikud olnud.  Ainult tänu Nõukogude rublade eest ehitatud "mägedele" see nii ei olnud. Ja end omanike majadest Nõukogude ajal ehitatud ja Nõukogude süsteemi poolt tasuta antud elamispinnale välja manööverdanud potentsiaalsed sundüürnikud pääsesid sellelt kannatuste rajalt. Nemad said omandireformi käigus ja erastamisseaduse alusel oma lasnamägede kodud ilusti omandireformi absurdi – surrogaatraha e. kollaste kaartide – eest erastatud ja paljud on need tänaseks õige raha eest maha müünud ja omale sellesama erastatud korteri müügist saadud pärisraha eest Kesklinna meelepärase elamise ostnud.

Need sõjapõgenikud, kes enesele Lasnamägedele uut elamispinda Nõukogude võimult ei olnud saanud, jäeti erastamisõigusest lihtsalt ilma ja jäid kõigest ilma! Kuigi omandireformi aluste seadus nägi algselt ette, et uut ülekohut mitte kellegi suhtes ei tohi tekitada ja et vajadusel tuleb oma kodust omaniku poolt lahkuma sunnitud sundüürnikule kohaliku omavalitsuse poolt anda samas asumis samaväärne elamispind, mida saaks erastada. SELLINE OLI EELDUS, MIS TINGIMUSEL OMANDIREFORMI ALUSTE SEADUS VASTU VÕETI JA MILLISEL JUHUL OMANDIREFORM SAI KÄIVITUDA!

Ja seda seadust ja õigustatud ootust ei ole riik sundüürnike ees täitnud! Nüüd, reformi 17. aastal sõimatakse siin mingite pervertide poolt sundüürnike (sh minu laps) sõjapõgenikest vanemaid punasteks timukateks ja ma ei tea milleks kõigeks veel.

Minu arvates on see nüüd küll see koht, kus Vabariigi Õiguskantsler peaks võtma kätte ja esinema avaliku, väärika selgitusega ühiskonna ees, mis värskendaks mälu ning selgitaks veelkord, ka verinoortele inimestele, kes tõesti ei mäleta ja ei tea, kuidas sundüürnike probleem tekkis.

Ühtlasi peaks Kaitsepolitsei andma siin kommentaariumis toimuvale, mainitud Saksamaa eeskujul, ametliku käigu. Siin toimuv sundüürnike kontrollimatu alatu laimamine ja sõimamine ei ole kindlasti mitte vähem tähtis kui mingi pronksskulptuuri teisaldamise ümber toimunud sõnasõda. Igasuguse aluseta ja kontrollimatud eestlaste-sundüürnike laimajad tuleb võtta vastutusele! Väärikuse nimel korralekutsumiseks tuleb laimajatele teadvustada nende labase alatuse väärteolik olemus kasvõi väärteoprotokolli kujul – kui ei taheta minna nii radikaalsete meetmeteni, nagu on sellise kontrollimatu ja alatu sõimu võimalikud tagajärjed Saksamaal.

Jaga |