Vabaduse monumendile ka Rüütli kuju

ROMAN-MATI KALDE,      09. jaanuar 2002


Tahetakse kangesti vabaduse monumenti püstitada. Ärgem siis unustagem sinna meile tegeliku vabaduse toonud Arnold Rüütli büsti kivisse raiumast! Tema oli see, kes tõmbas kogu tule Moskvas enda peale, kuidas teda sõimati, hirmutati ja mõjutati.

Et mind õigesti mõistetaks, ütlen paar sõna endast. Ma pole kunagi kuulunud ühessegi parteisse, ka mitte komparteisse, mis oleks nagu mu erapooletuse garantiiks. Vene, vabandust, nõukogude ajal pole ühelgi valimisel, paraadil ega leninlikul laupäevakul osalenud, (isegi vene armees pole teeninud), mille eest tollaste eestlastest, nüüd end sini-must-valgeiks pidavate ametnike käest piisavalt nahutada sain.

Oleme tallalakkujaks jäänud

Kurb, et eestlane on alati käsutäitja, tallalakkuja olnud ja nii me aina valisime "üksmeelselt" neid karlasid ja ljonjasid. Kus olid siis need tänased eesti asja ajajad, miks ei räägitud siis kodaniku allumatusest? Või äkki veeti kõiki valimisurnideni tapi korras?
Tõsi, ei mina ega keegi teine osanud veel 1980. aastailgi nõukogude monstrumi lagunemist ette näha, kuid miks pidime siis (ka tänases Eestis) kõiki neid komöödiaid kaasa tegema, teades, et meie valida pole eriti midagi? Seda, et võim kuulub rahvale, õpetatakse meile juba 1940. aastast, kuid otsustamise "raskuse" on enda peale võtnud ikka vähemlased (menshevikud) riigipiruka äärest ja olgugi, et rahva hääl olevat Jumala hääl, on seda sentensit tänaseni jõhkralt jalge alla tallatud.
Kuigi praegu on valimistel kandidaate rohkem, seega nagu demokraatlikum, kuid see-eest on vähemlastel müstilised, rahvale (tädi Maalile) mõistetamatud seadused, mis lubavad neil hääli oma suva järgi liita ja lahutada, jagada või korrutada.

Enam ma jälle valimas ei käi

Kui taas iseseisvusime, olin rahul, et jõudsin oma aja ära oodata ning osalesin esmakordselt valimistel, kuid 1992. aasta presidendi "valimine" jäigi mul tänaseni viimaseks. Ausalt öeldes on päris ükskõik, kes valitsuses või Riigikogus rahva rahadel laiutab.
Taasiseseisvunud Eesti esimese presidendi valimistel 1992. aastal enim hääli võitnud, rahva poolt tegelikult valitud presidendi Arnold Rüütli asemel upitasid Toompea poliitilised äritsejad "troonile" kirjanik Meri. Etenduse muutiski topeltinetuks fakt, et teda ei valinud rahvas, kuigi seda aegajalt pressis mainiti. Hiljem aga polnud pattu, milles teda ei süüdistatud, kuid eks valijad väärivad oma valitsejat. (niipalju siis rahva arvamusest, mis olevat Jumala hääl!?).
Härra Rüütli üle on aga tõesti hea meel - andku Kõigevägevam talle tervist! Mul on ainult piinavalt häbi rahvuskaaslaste pärast, kes on tema aadressil inetuid sõnu öelnud või kirjutanud, kusjuures sõna võtavad need, kes hr Rüütli ülemnõukogu perioodil alles püksi pissisid või polnud neid veel programmiski. Ja nii nad siis lalisevad lastena seosetuid, mõttetuid sõnu nagu punane, võõrkeeletu, vana, mõistmata nende tähendust.

Mis mind Rüütlis võlub?

Eelkõige see, et mitte kunagi pole ta avalikkuse ees ühegi konkurendi, poliitiku või "lihtsureliku" kohta halba, süüdistavat või inetut öelnud. Tema tasakaalukus, korrektsus, taktitundelisus, heatahtlikkus, meeldiv suhtleja, töökus, haritus jne. on niivõrd silmatorkavad omadused, et Eestis pole talle küll võrdset kõrvale panna.
Rüütel on sünnilt president. Kõigi poliitikute jmt. kappidest on leitud "luukeresid", ainult mitte tema omadest. President kui riigi visiitkaart peab olema esinduslik ja seda hr. Rüütel vaieldamatult on. Heietatakse komparteilisest minevikust? Ärgem unustagem, et ka NLKP vajas oma ridadesse parimaid inimesi, seega teda osati hinnata. Ja kes teadlastest, haritlastest, kirjanikest jne., soovides maailmas rännata või karjääri teha, ei kuulunud parteisse?
Nagu teame, olid paljud mitteparteilastest eestlased usinad KGB informaatorid, küüditajate käsilased jpm. Ja mida kõike eelmise presidendi ja ta isa kohta ei kirjutata! Iga inimese üle tuleb otsustada siiski tema tegude, mitte parteilise kuuluvuse järgi. Mida veel - hr. Rüütel olevat vana? President peabki olema suure elukogemusega. Pealegi on tal ainsana Eestis pikk nõukogude presidendina töötamise rikkalik kogemus.
Rüütel ei oskavat võõrkeeli? Miks siis maailmas üldse tõlgid eksisteerivad? Pealegi on keeli sadu ning polüglotiks saamise asemel armastab mõni inimene tegelda emakese maaga ning arendada põllumajandust. Üks inimene ei suuda ega peagi kõike oskama, sest elu on üks ja seegi lühike. On see patt kui nõukogude ajal võõrkeelt kusagil praktiseerida polnud?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)