Tsentrismi saladused

Kui küsida inimestelt, millist poliitikat nad tahavad, siis enamik vastuseid taandub sellele, et parem poliitika on korrektsem ja tahetakse viisakamat poliitikat. Huvitav on asjaolu, et vasakpoolsetele heidetakse ette, et nad pole küllalt vasakpoolsed, ja parempoolsetele, et nad pole küllalt parempoolsed.

Poliitika, mis võiks enamikku rahuldada, ei saa olla muu kui tsentristlik, ehkki Eestis näib asi olevat teisiti. Parempoolsed saavad hääli seepärast, et inimene tahab ju olla „rikas ja ilus", vasakpoolsed seepärast, et ka vaesed vajavad toetust.

Tõsiasjaks on kujunenud, et kuna praktiliselt on lakanud võitlus parem- ja vasakpoolsete vahel, siis uueks võitlustandriks on hoopis „antitsentri" võitlus tsentrismiga. Tänapäeva poliitiline võitlus on poliitilise jaotuse horisontaalteljelt kandunud vertikaalteljele, kus tsentrismi vastas on parem- ja vasakäärmuste ühendunud „antikeskus".

Ajalugu ja traditsioon

Poliitikute jagamine parem- ja vasakpoolseteks sai alguse Prantsuse Konvendi Asutava Kogu istungist 1789. aastal - saalis istusid paremal pool rojalistid (monarhia pooldajad) ja vasakul revolutsionäärid (radikaalsed demokraadid). Saali keskel olid mõõdukad, astmelise arengusuuna pooldajad ehk Voltaire´i jüngrid.

Saanud alguse sellest ajaloolisest sündmusest, levis niisugune mudel kiiresti ja kehtestus kogu Õhtumaal, sest eks rajane ju vastandpaaride tunnetus teadvuse sügavamale tasandile. Parem- ja vasakpoolsust on traditsioonis võetud kui teineteist täiendavaid ja dialektilises võitluses olevaid reaalsuse pooli, mis saavutavad kõrgema taseme sünteesis.

Parem- ja vasakpoolsuse süntees ehk siis „parim mõlemalt" annab uue kvaliteedi tsentrismis. Seda on hästi tunnetanud ka briti politoloog Anthony Giddens, rääkides uustsentrismist kui „kolmandast teest" sealpool parem- ja vasakpoolsust. See on nagu Nietzsche „sealpool head ja kurja".

Siin on huvitav täheldada sedagi, et kuni XX sajandi lõpuni loeti progressiks liikumist paremalt vasakule, aga pärast sotsialismi kokkukukkumist vasakult paremale - liberaalsele turumajandusele.

Tsentrismi olemus

Kunagi Kominterni kongressil ütles V. I. Lenin, et bolševismile kõige ohtlikum on tsentrism. Ilmselt tundub tsentrism ohtlikuna ka tänastele „leninitele", sest nad näevad ära, et on alasti.

Tegelikult on tsentrism loomulikum maailmavaade ja poolused on tsentrismi suhtes äärmused.

Kui võime öelda, et XXI sajandi parempoolse liberalismi subjektiks on indiviid ja vasakpoolse sotsiaaldemokraatia subjektiks sootsium (kooskond), siis tsentrismil peaks subjektiks olema keskklass, aga praktiliselt eksisteerib tsentristlik maailmavaade ka veel alles loodava ja loodetava keskklassi puhul või isegi ilma keskklassita.

See paradoks on seletatav sellega, et tsentrismi subjekt ei ole tegelikult päris samast kategooriast kui vasak- ja parempoolsete oma. Millest tekib keskklass? Eks ikka heast olemisest. Seega on tsentrismi subjekt sügavamal või kõrgemal kui pooluste oma, ja see on filosoofiliselt Olemine ise. Võiks ka öelda, et see on selline olemine, millele Heidegger andis nime Dasein ning mis on ülene subjekti ja objekti dualismist.

Pooluste võitlus

Ajaloos on parem- ja vasakpoolsed ikka olnud dialektilises võitluses, mis on XXI sajandiks jõudnud huvitava tulemuseni: nimelt kipuvad parem- ja vasakäärmus ühinema. Nagu näiteks natsionaalbolševismis. Enam ei saa praalida nagu vanasti Vene Riigiduumas: minust paremal on vaid sein... Pooluste vahel pole enam seina.

Endise horisontaalse joonelise mudeli asemel on tekkinud uus, Vana-Kreeka areopaagi meenutav ringikujuline poliitilise struktuuri mudel.

Parem- ja vasakpoolsed ei pöördu enam tasakaalustava keskuse poole, vaid moodustavad selle vastu nn. antikeskuse/antitsentri. See võib olla pooluste taktika, nagu on tänases Eestis suunatud Keskerakonna vastu, aga see võib olla ka veel vähe uuritud poliitilise ontoloogia (olemisõpetuse) seaduspärasus.

Kuna parem- ja vasakpoolsetel ei ole omavahel enam suuremat võidelda ning süntees tähendab nende identsuse kadumist, siis leitaksegi vaenlane teisel tasemel ehk tsentris ning luuakse selle vastu kui mitte füüsiline ja juriidiline, siis mentaalne antitsenter.

Nii kaldubki poliitilise võitluse kaalukauss poolustelt hoopis vertikaalteljele ja „antitsenter" võtab tsentrit vastasjõuna. Eesmärk on likvideerida tsenter, et selle sünteesile vastu seistes teha omaenese tasandil kompromisse antitsentris.

Seepärast ei saa väga tõsiselt võtta nii parem- kui ka vasakpoolsete „häid soovitusi": vahetage Keskerakonnas liider, ja me asume teiega koostööle. Sellisel kujul „koostöö" osutub ikkagi katseks likvideerida tsenter ehk lagundada Keskerakond. Koostööd saab tsenter teha kahtlemata mõlema poolusega, neid tasakaalustades, aga mitte „antitsentriga".

Tsentrismi ideoloogia

Nii parem- kui ka vasakpoolsuse peaprobleem on, et nad mõlemad on modernistlikud programmid, millel postmodernismis pole enam tähtsust, sest nende ideoloogia on „vana". Poliitilises praktikas on neist saanud pigem majandusprogrammid. Tsentrismi aluseks on küll süntees parem- ja vasakpoolsusest, aga tsentrismi ideoloogia pole veel päris valmis - ta on arenemas, kujunemas.

Nagu juba öeldud, on loogiline, et tsentrismi subjektiks on Olemine ise. Olles rajatud olemisele, ei saa tsentrism olla näiteks ühe rahvuse keskne, vaid aktsepteerib eri rahvusi.

RAIVO RAAVE, teoloog ja sotsiaalteadlane

Jaga |