Panegüüriline „järelehüüe“ peaministri aujärjele

AHTO VESMES,      22. august 2007


Panegüürikast*

[*Panegüürika - pidulik kiidukõne; liialdav ülistus]

Olen mitu kuud oodanud ja lootnud, et keegi ütleks meedias välja mind kummitavad mõtted. Aga ei kippu ega kõppu! Tuleb ikkagi endal need kiuslikult irriteerivad mõlgutused kirja panna, saagu mis saab. Aga kõigest järjekorras.

28. aprilli keskhommikul sain aiaveeres kokku n.ö eestiaegsest muulasest naabrinaisega, kes hämmeldunult sõnas: „Poleks iial arvanud, et nõnda hea ja intelligentse väljanägemisega mees nagu Ansip võib olla nii..." – ja koputas vastu kompostikasti serva. Olin ütlejaga 100% nõus. Ajapikku on mu nõustumisprotsent aga silmnähtavalt kahanenud.

Miks?

Püüan selgitada, kuigi pole kuigi eetiline võõrast, pealegi elusat inimest lahkama hakata. Kuid – ta ju ise tikub mulle peaaegu iga päev tuppa ja püüab end sõbraks teha. Aga sõbraga lausa peab oma muljeid jagama!

Hea väljanägemise suhtes pole mingit kahtlust. Ta ise teab seda paganama hästi, mistap ei väsi ennast imetlemast ja iga kell endale imetlejaid angazheerimast.

Paraku intelligentsuse koha pealt tekib teatud küsimusi. Jääb mulje nagu oleks peaministri kenasti disainitud kesta pakendatud mingi tehisintellekt, robot või raal. Olete kindlasti pannud tähele, et nagu ta suu lahti teeb, hakkab jutt jooksma otsekui püüliveskist – lausa automaatselt, seejuures vähimagi mõttetegevuse märgita.

Olen taibanud, et Jaagul ja Jansal Vikerraadios on ka arvuti, mis lugusid ühtevalu eetrisse paiskab, aga enne seda on neil endil need kokku otsitud ja jutt juurde mõeldud. Hr. Ansipil pole seda vaja – programme on tal sisse laetud hulganisti; vähemalt kolm korda rohkem kui teisel automaatjutumehel Urmas Paetil. Vahel kipub see tarkvaraasjandus küll lühisesse sattuma (ei tea, kas rohkest higistamisest tingitud niiskusest või küberrünnakute tõttu?) ja siis saame kuulda nii mõndagi veidrat. Näiteid jagub, sest iseenese tarkust näib tal nappivat. Ehk ei jätku mälu või taktitunnet? Muidu ju keemik ei tahaks CO2 seljakotti pakkida (mäletatavasti pidi see aine olema gaas?) või tõeseid asju ja ütlemisi (eriti igasugust statistikat, uuringuid, analüüse, soovitusi) mittemiskiks pidada.

Ühes aga tuleks premjäärile küll tunnustust jagada. Kaval (või salakaval?) on ta nagu klassikaline Reinuvader Rebane. Ja samuti ka osav ekvilibrist-mustkunstnik (või valemängija?). Tuletagem vaid meelde, kuidas ta oma lähikonda kokku pani. Kõik nad on ilmselt valmis bossi eest ambrasuurile viskuma. Ega's muidu rahandus- ja majandusgurud väida nagu ühest suust, et riigi ja rahva elujärg on lausa tiptopp ja aina paraneb. Kuigi ega nad poes ja turul vist ei käi ega teagi, missuguse hüppe on viimaste kuudega teinud toiduainete hinnad.

Siit viib otsetee teise mustkunstitrikini, mis pani isegi meie meediat õhku ahmima. Mõistagi on jutt kõigile neile, kes veel kalmistule pole kolinud, „imekaunist tulevikku" tõotavast aktsiiside tõusust. Paremat aega selle ootamatuks väljakuulutamiseks poleks isegi Caesar osanud leida – tõeline veni, vidi, vici! Kõigil veel ühest ultrashokist toibumata, ja kohe teine supermürts otsa – inimesed lihtsalt ei suuda aduda, mis toimuma hakkab, ja seepärast pole suurt lärmi oodata. Nüüd küll, jah, pikkamööda jõuab teadmine sellest „tuleviku Eedeni aiast" pärale, aga juba on hilja!

Seepärast – igaks juhuks peljakem peaministri naeratust, sest ei või iial teada, mis trikk selle taga jälle võib peituda.

Ega me osanud oodata, kui vaatasime enne valimisi telerist Ansipit naerusuisena pensionäre kaelustamas, et ta niisuguse käki kokku keerab nagu pronksiöödel teoks sai. Seniajani ei taipa, miks säärane räpakas ja intellektivaba tegu ette võeti. Kas kannustas iha saada ja jääda ajalukku nagu Paris (Trooja sõja vallapäästja) või Herostratos (Artemise templi süütaja)?

Aga vahest kihutas tagant kihk teha ilmatu innovaatiline investeering helge tuleviku tarvis? Ja see tuli tal uhkesti välja! Oletavasti on saavutatud ühe mehe kõrgeim tööviljakus Eesti ajaloos. Ainult et see on, jumalparaku, miinusmärgiline. Ja „saavutuseks" on päratusuur aineline kahju Eesti majandusele ja kogu rahvale.

Siin lõpebki panegüürika ja algab

järelehüüe.

Minu tänased paar küsimust ei puuduta poliitilist ja moraalset kahju, mida pronksiööd rahvusvahelises ulatuses kaasa tõid, ja millest on juba üsna palju räägitud. Mind vaevavad aineline, majanduslik kahju ja need järelmid, mis selle kahju „tootmisest" tulenevad.

Esmalt huvitab mind – usun küll, et meid kõiki – vastus küsimusele: kui suur on tegelik, reaalne, kroonides mõõdetav kahju, mille see arulage aktsioon kaela tõi? Nii riigile tervikuna kui ka igaühele meist n.ö per nase.

On avaldatud andmeid kulutustest, mida tehti „Operatsiooni Õ või (Öö)" teostamiseks ja selle vahetute tagajärgede esialgseks silumiseks. See ulatus – mälu järgi meenutades – oma 100 miljoni kroonini. Aukartustäratav summa, mis sisuliselt visati nagu kont üle aia naabri koertele järamiseks. Rehkendagem, missugune võinuks olla kasvõi pensionitõus selle rahahulga mõistuspärasel paigutamisel. Aga see arv on ju köömes, „väike nohu" reaalselt Eesti majandust rüüstava kahju taustal! Kui palju ikkagi läheb meile maksma mõne mehe poliitilis-korruptiivne kapriis enese upitamiseks? Muide, olen oksenduseni tüdinud mõningate poliitikute ja analüütikute heietustest igasuguste protsentide ja riskide kohta selles vallas. Kui oskate, siis öelge otse välja, mis need protsendid ja riskid maksavad; kui ei oska, olge parem vait või valige endale teine amet!

Kes peaks välja rehkendama ja avalikkuse ette tooma tekitatud ja ennast taastootvad kahjud ning fikseerima komponendid, millest selline kahju koosneb? Julgen oletada, et sellega peaks tegelema Riigikontroll. Igal juhul tuleks Riigikogul ja selle korruptsioonikomisjonil seda nõuda.

Oletagem, et keegi võtabki südame rindu ja tõepoolest asub kahjusid välja arvutama. Mis edasi saab?

„Elementaarne, Watson!" ütleks Sherlock Holmes. Tuleb tuvastada kahju tekitamises süüdi olijad ja nood vastutusele võtta. Missugusele vastutusele? Poliitilise vastutuse nõude püstitas juba 30. aprillil Juhan Kivirähk, soovitades peaministril tagasi astuda. Küllap sel juhul olnuks Eestit tabanud kahju mitmeid kordi väiksem. Kuid selle väärt mõtte oskasid venelased oma lollide demarshidega eos põhja lasta.

Kujutagem korraks ette: mitu tundi saanuks mõne Lääne demokraatia peaminister ametis olla, kui ta oleks heast peast visanud solgiauku oma riigi eelarvega proportsionaalselt võrreldava summa? Vist mitte eriti pikalt. Meil on küsimus loomulikult püsti, kuid Ansipi üleolevat põikpäisust (ja tema ihalevaid kummardajaid) arvestades see vaevalt teoks saab.

Tsiviilvastutus oleks, eraldi võttes, antud juhul puhas ulme. Ega need kahjusid korvama kavandatud aktsiisid kuku ju taevast, vaid tulevad ikka meie taskust. Nii et osa pronksiööde kahjudest saame „õnnelikult" katta kõik ise üheskoos (süüdlased ka!).

Jääb üle kriminaalvastutus. Vaat siin on küll meie prokuratuuri püha kohus leida karistusseadustikust üles sätted, mis kvalifitseerivad asjaomaste isikute teod kuriteoks. Profaani pilgu läbi paistab toimepandust ja selle tagajärgedest jätkuvat mitme kuriteokoosseisu jaoks. Eriti pikka seadustes tuhnimist poleks üleüldse tarviski – vaja oleks ainult külmaverelist ja kartmatut pealehakkamist. Jäägem lootma! Kehtib ju ikka veel põhimõte fiat justitia, pereat mundus.

Aga jah – võib-olla arvab keegi, et väärteomenetlusest piisab, ja mõistab patustaja 3x3 kuuks rukkisse, keelates vastavalt rattasõidu, jooksud ja suusatamise. Ilmaelu on ju ettearvamatu!

Või aga on kogu see koshmaar seaduslik – JOKK? Tule taevas appi, kus me küll elame!?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)