Integratsioonist ja eesti keele õpetamisest

KAUPO TÕRUKE,      02. aprill 2003


Kõigepealt ütlen, et ma pole kokku puutunud eesti keele õpetamisega selles ühe Põhja-Eesti linna koolis vene rahvusest lastele. Kuid kohe selgitan, miks ma siis üldse tahan sõna võtta.
Istusin ühel varakevadisel päeval selle linnakese bussiooteruumis ja jäin mingiks lühikeseks ajaks sinna ruumi koos kahe vene keelt rääkiva 10-13aastase tütarlapsega. Äkilise inspiratsiooni ajel küsisin tütarlastelt, kas nende arvates on neile vajalik õppida eesti keelt ja palusin seda teha võimalikult ausalt.
Küsisin seda vene keeles ja sain vastuseks, et nende arvates on see vägagi vajalik. Vestlus arenes edasi ja selle käigus kuulsin, et selles koolis on eesti keele õpetamise tase madal. Üheks põhjuseks oli tütarlaste arvates ajaolu, et nende eesti keele õpetaja valdab üsna kehvalt vene keelt. Ja minu vene keele oskust pidasid nad kaugelt paremaks nende eesti keele õpetaja vene keele oskusest. Kas saab eesti keelt õpetada võõrast rahvusest lastele, oskamata ise perfektselt selle rahvuse keelt? Ilmselt küsitav ja ka vaieldav.
Siis meenusid mulle keskkooliaastad 50-ndate alguse Paide Keskkoolis, kus meile vene keele oskust jagas õpetaja Aleksejeva.
Temagi eesti keele oskus polnud just hiilgav, kuid keelelised vastavused ja nüansid olid tal selged. Tema näide, kuidas otsetõlge eesti keelest vene keelde on võimatu, oli: "Koer poiss teeb karutükke". Muidugi jäi tal märkamata nüanss, et "karutükid" peab olema kokku kirjutatud, ilmselt jäi see meilgi tookord tähele panemata. Kuid fakt on, et olles sattunud pärast keskkooli lõpetamist vene sõjaväkke, oli minu vene kirjakeele oskus kõrgem isegi vene noormeeste omast. Selle näitega tahan tõestada, et õpetajast oleneb palju, kui mitte kõik. Vene keelt ei saanud tol korral nimetada meie lemmikaineks.
Kui me tahame integreerida meie vabariigis sündinud või siia elama asunud vene noori meie ühiskonda, siis peab neile eesti keelt tasemel õpetama. Kes seda ei suuda, see ei peaks seda asja ette võtma. Kui vajakajäämisi tekib muudes ainetes, pole asi nii halb. Keeleõpe on integreerumise alus. Muidugi võidakse väita, eriti pärast hiljaaegu eesti õpilaste seas läbi viidud uurimusi eesti keele vajadusest ja perspektiividest, et milleks meile see eesti keel. Sellisel kombel arutlejad võivad ühel ilusal päeval leida, et nemad, kes peavad end sünnipärasteks eestlasteks, ei oska enam oma emakeelt ja need, keda nad kunagi eestlasteks pole pidanud, oskavad eesti keelt neist paremini. Kuhu on neil siis oma silmi peita? Rahvusetud ja juurtetud, ajaloo tuulte pillutada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)