18. oktoober 2009 -- taasiseseisvuspäev nr 2

18 aastat tagasi sai Eesti vabaduse, mille aga usurpeerisid end poliitikuteks nimetavad parempoolitsevad tegelased. Seda „tänu" kodanike poliitilisele kogenematusele ning mõtteinertsile ja -laiskusele. Pole kahtlust, et rahva uinunud, õigemini - uinutatud, mõistus on taas ärganud, ning demokraatlikul viisil (ega ka demokraatia-viigilehe all) seda päitsestada enam ei saa. Meie ainulik „õukonnaajakirjandus" võib jätkata oma ponnistusi vabastamaks rahvast ajudest, ehkki ka siin on juba märgata vastuhakku ja tähisevahetusi. Riigiametnikud Konjunktuuriinstituudist, Eesti Pangast jm võivad veel mõnda aega nautida oma tulusaid sinekuure [vähe vaeva nõudvaid tulusaid ameteid], pettes rahvast poliitiliste „sõnumitoojatena". Valitsejadki võivad veel nn loetud nädalaid või kuid ajada oma „õiget kurssi" ehk siis lõpetada Eestit, aga - kui kauaks? Eesti jääb.

Ärganud mõistuse vastu ei saa miski

Ja loodetavasti ei ole meie praegused diktaatorid nii rumalad, et haarata oma eelkäijate kombel käeraudade ja suukorvide järele. Või mine tea - ajaloost ju ei õpita... Lootkem siiski parimat. Eestile.

Oktoobripööre

Keskerakonna 18. oktoobri valimisvõitu võib julgesti nimetada oktoobripöördeks ehk inimnäolise poliitika võiduks Eestis. Mis näitas, et ühiskondlikus mõtlemises ja ühiskondlikes protsessides juba on toimunud pööre ning uks on lahti suurteks võimalusteks. Eestil on lootust.

Hinnakem saavutatut!

Mida oleme saavutanud? Pealtnäha märkamatult, tegelikult aga keskerakondlaste ja nende juhtide pingsa tööga. Meenutagem vaid Tallinna linnajuhtide isetut töörügamist pealinlaste heaks, nende titaanlikku võitlust laimajatega. Või meenutagem valimiste eelõhtul toimunud linnapeakandidaatide heitlust, kus oponendid, isegi saatejuhid, pidid (sunnitult!) tunnistama Edgar Savisaare loogikat. Ja ausust.

Oleme saavutanud peamise, ja seda Tallinna näitel - rahvas on hakanud poliitikuid taas usaldama. On lootust, et inimnäolise ja riigikeskse poliitikaga tuleme välja ka majanduskriisist.

Tõeline integratsioon

Teiseks, oleme saavutanud selle, millest valitsused ja rahvastikuministrid on avalikult lobisenud, tegelikult aga sellele vastu töötades, -- integratsiooni tegelikkuses. Selle parimaks näiteks on sajad ja tuhanded mitte-eestlased, kes andsid parimas lootuses  oma hääle ühele eesti parteile.  Ja kinnitasid seda lootust ühislaulmisega, jah just - ühishingamisega, keskerakondlaste valimispeol. (Mis ühele ajakirjandusblondiinile - „Kuidas küll eesti partei peol saab laulda vene keeles?" - jääb igaveseks mõistatuseks.)

Oktoobripööre tsementeeris integratsiooni alused, aga võrreldamatult suuremad on võimalused selle tugevdamiseks. Eesti riik saab pakkuda ja peab pakkuma enam kodakondsust lojaalsetele kodakondsuseta isikutele, saab kaasata ja peab kaasama rohkem mitte-eestlasi riigi valitsemisse ja riigiametitesse. Sest esmakordselt on tekkinud võimalus eestlastest ja mitte-eestlastest koosneva Eesti rahvuse sünniks. Mõelgem vaid!

Millised uued võimalused avab see meie idapoliitikas (Vene-poliitikas), seda pole vist mõtet rääkidagi. Ja kas ainult idapoliitikas - sest see teeks lõpu ka Eesti poliitikute sagedastele punastumistele meie läänepartnerite ees.

Eestil on taas jõudnud kätte aeg võita vabadus ja riik.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |