Miks ma kaotasin usu Eesti riiki?

Viljo Ritari,      21. detsember 2005


Ma sündisin Leningradi oblastis Gatshina rajoonis 1941. aastal. Kuu aega hiljem algas sõda. 1943. aasta lõpus tõid sakslased-soomlased meid loomavagunites sõja jalust Eestisse. Olime Klooga laagris. Sama aasta lõpus viidi meid laevadega Soome. Elasime aasta jagu Kesk-Soomes ühes talus. 1944. aasta lõpus lubas Vene võim meid koju tagasi viia. Piiril tulid vaguneisse Vene sõjamehed ja meid viidi Kalinini oblastisse. Elasime vene talus ligi kaks aastat. Siis õnnestus meil sealt põgeneda. Tulime Eestisse 1946. aasta juulis. Peres oli lisaks emale-isale veel viis last. Üks neist sündis Soomes. 1948. aastal alustasin kooliteed eestikeelses koolis.
Olen eestikeelne ja eestimeelne pensionär. 1993. aastal sain Eesti kodakondsuse. Kaks aastat tagasi võeti vastu represseeritute seadus. Ma olin selleks ajaks olnud Eesti riigi kodanik ligi 10 aastat. Meid represseeritute hulka ei arvatud. Mul on Riigiarhiivist paber, et olen rehabiliteeritud. Ma ei saa aru, kuidas saab mind rehabiliteerida, kui ma ei ole represseeritud.
President Lennart Meri andis mulle Rakveres "Murtud rukkilille" märgi. Tallinna Ingerisoomlaste Seltsi kaudu sain dokumendi, et olen alaealisena saksa ajal viibinud Klooga laagris. Saksamaa kinnitab seda, kuna toetas meid Valgevene abistamisfondi kaudu rahaliselt. Valgevene fond saatis ka mälestusmedali natsismiohvritele.
Eesti pole aga meist väljagi teinud. Kas me oleme elanikud teiselt planeedilt?
Nüüd on Eestigi saanud vabaks oma vanemast vennast,
selle eest peavad eestlased kiitma vaid ennast.
Ma loodan, et elu Eestis läheb paremuse poole
ja et oleks jätku eesti rahva soole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)