Kes kaitseb kundet ajakirjanduse eest?

EVELYN SEPP,      06. märts 2002


Meedia tarbijal peab olema õigus adekvaatsele infole kui kvaliteetkaubale. Kui teiste turul osalejate tegevuse üle valvab sõltumatu tarbijakaitse, siis meedias on kvaliteedigarant vaid eneseregulatsioon. Kus toimetused sellega ise hakkama ei saa, teostab seda Avaliku Sõna Nõukogu. Pole välistatud, et väljaanded, kellele ei meeldi ASN otsused, soovivad moodustada näiteks Pressinõukogu.

Näide elust enesest. Eesti Ekspress on veebruarist teinud mitte veerpalu-, vaid keskerakonnakuu. Keskerakond võltsis, Savisaar sülitas jne, jne. Esmalt väidab töölepingu rikkumisega toimetajale vahele jäänud ajakirjanik, et ei tea Keskerakonnast ja sellest, et ta selle liige on, midagi. Järgneb seeria räiges vormis erakonda süüdistavaid kirjutisi. Teisel juhul on skandalisti kuulsusega Jõhvi poliitik pandud kohtuma erakonna esimehega, keda viimane aga näinud pole.
Kolleegid-ajakirjanikud irvitavad juba EE ametivendade üle, nimetades nende aktsiooni hoogtööks Keskerakonna aadressil. Usun, et nädalalehe peatoimetaja ametist EPLi vastutavaks väljaandjaks siirduv Aavo Kokk teab seda isegi. Igaks juhuks õiendan siin ära vähemalt Anne Prommiku juhtumi ebakõlad.

Enam pole oluline, mida kumbki pool usub. Kummal on õigus, selgitab sõltumatu ekspert. Küsimus taandub sellele, et ajaleht on ilmutanud erakordset ebaprofessionaalset tasakaalustamatust, rikkudes ajakirjanduseetika põhimõtteid.
Kui 14.02 oli EE-s ilmunud Prommiku "Ma ei ole keskerakondlane", teavitasin avalikkust, et Keskerakonnas on hoiul käsitsi kirjutatud avaldus, mille ehtsuses pole põhjust kahelda. Selles ajaks oli selge, et ühte sõpruskonda kuulunud noored on jõudnud isekeskis mälu värskendada ning Prommikule endalegi mitu seika meenunud.
Juba 15.02 oli EE toimetuses Maria Savisaare, Rait-Matias Partsi ja Irena Metjari allkirjaga vastulause, milles nad muuhulgas kirjutavad:
"1995. aasta sügisel tundus meile ja veel mõnele meie sõbrale Keskerakonda astumine huvitava mõttena. Anne Prommik täitis omakäeliselt avalduse Keskerakonda astumiseks 11.oktoobril 1995.a. koos mitme teise sel ajal sõpruskonda kuulunud inimesega. /…/ Prommik oma 14. veebruari loos salgab ja moonutab juhtunut. Jutust jääb mulje, et tema käis pahaaimamatult Maria Savisaarega "shoppamas" ning kuue aasta pärast - kuidagi ja äkki on teda erakonna liikmeks petetud. Tema liikmeks astumise avaldusel, mis on hoiul Eesti Keskerakonna büroos, on Anne enda kirjutatud andmed ning allkiri. Tallegi saadeti kodusele aadressile erakonna materjale. Mõni aasta tagasi ta küll kolis, kuid esimesed aastad pärast avalduse täitmist ta materjale kindlasti sai. Samuti ei käinud Anne Mariaga mitte ainult "shoppamas", vaid nt ka Keskerakonna haridusüritusel Tartus 1996 a. kevadel jne.
16aastaselt loomulikult ei mõelda terveks eluks ette ning meil on kahju, et Annel tänu meie ühisele ettevõtmisele nüüd probleemid tekkisid. Kinnitame aga, et ta oli täiesti teadlik oma avaldusest ning liikmestaatusest. Ilmselt ta unustas asjaolude muutumisel ja uue töölepingu sõlmimisel Keskerakonnast välja astuda. On kahetsusväärne, et selle asemel, et toimetajale lugu ausalt ära rääkida - vaevalt, et teismepõlve otsuste pärast oleks teda hukka mõistetud, leidis Anne parem olevat ennast süütu ohvrina näidata, kes asjast midagi ei teadnud. "
Ilmunuks see vastulause 21.02 EEs, olnuks vähemalt lugejatel selge, et selles lehes ilmunu on sisult ainetu.

21.02 artikkel lõpeb toimetuse trumbiga - teismelise intiimpäevikuga, milles polevat Keskerakonda astumisest sõnagi. See paneb krooni loole, mille kohaselt olla erakond võltsinud 16aastase tüdruku avaldust, et ta oma liikmeks arvata. Mängu tuuakse ka nn "terve mõistus." Toimetaja kahtleb, miks pidanuks keegi erakonnaga liituma lindiskandaali järgsel ajal!?
Ei hakka siin ümber rääkima piinlikke telefonikõnesid Tiina Kaalepi ja Anne Prommikuga ega refereerima, kuidas rääkisid Tiina Joosu ja Kaalep Maria Savisaarega. Heast ajakirjandusest on asi väga kaugel. Meeleldi oleksin sel teemal mõtteid vahetanud neutraalsel pinnal - TV3 Kahvli saates, kuhu mina ja Prommik kutsutud olime, kuid kuhu tööandja Prommikul tulla ei lubanud.
Olen alati olnud kriitilise ajakirjanduse poolt. Ka siis, kui mul infojuhina on tulnud kommenteerida teemasid, millest eriti rääkida ei taha. Kuid ma ei räägi kunagi asjadest, millesse ma ise ei usu, ja veel vähem asjadest, millest räägivad teised, kes ise oma juttu ei usu. Loodan, et edaspidi suudab ka EE poliitilised eelistused ja professionaalsed küsimused lahus hoida ning oma väiteid faktidele toetudes esitada. Ja aidaku teda selles ajakirjanduse eneseregulatsioon.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)