Iseolemise meeletu vaev (2)

Veel kümme aastat, ja võime tähistada Eesti Vabariigi esimest suurjuubelit. Kui Vabadussõda kaasa arvata, oleme üle elanud kaks suurt sõda ja  pool sajandit okupatsiooni ning olnud kaks korda kakskümmend aastat peremehed. Tegime suuri tegusid iseseisvust kätte võideldes, rahulepingut sõlmides, oma riiki asutades ja arendades. Uskumatult edukad olime, kui vägivallata ja vereta võitlesime endale kätte taasiseseisvumise.

Siiamaani püsis Probleemnõukogus veel üksmeel

Mida sügavamale majanduse ja sotsiaalelu strateegilistesse probleemidesse süveneti ning mida konkreetsemaks muutusid lahendamist vajavad küsimused, seda selgemini kujunes välja kaks lähenemissuunda.

Esimese, n-ö ratsionalistliku suuna nägemust jäid esindama kahe kõrgkooli ning Teaduste Akadeemia majanduse ja juhtimisala spetsialistid. Humanitaar- ja sotsiaalteaduste esindajad aga jäid esindama omamoodi rahvusromantilist nägemust.

Konsensus oli veel ühes, minu hinnangul väga tähtsas, isegi fundamentaalses küsimuses. Nimelt: kujundada vabale turumajandusele ja demokraatiale tuginev kodanikuühiskond.

Kõik vandusid, vasaku käe kaks sõrme püsti, et mitte mingil tingimusel ei kujunda me taas „sotsialistlikku supikatelt", kuhu koondatakse maksud ning kust „targad poliitikud" oma äranägemist mööda kõigile õiglaselt hüvesid jagavad. Selle raja lõpus terendanuks jälle „kommunistlik koonduslaager", kus kõik on reguleeritud ja kontrollitud, liikumisvabadus piiratud, eluruumi ja elatusvahendeid vaid hingespüsimiseks. Lühidalt, IME sotsiaal- ja kultuuripoliitika nägi eesmärgina „ametkondlike privileegide kaotamist ühiskondlike tarbimisfondide kasutamisel ning lõpu tegemist raiskamisele ja rahva vara ebaproduktiivsele kasutamisele administratiiv-haldusaparaadi ja ametkondliku bürokraatia huvides".  (Minu kokkuvõtlik osundus tekstile.)

Majandus ja ühiskond

Vabariiklike institutsioonide tegevus pidi piirduma riikliku poliitika väljatöötamisega ning selle realiseerimiseks üleriigiliste programmide loomise ja finantseerimisega. Riik kehtestab mängureeglid. Majandus areneb vabaturu, ühiskond demokraatia põhimõtete järgi. Ettevõtlus peab olema moraalne, poliitika - eetiline. Ilma moraali ja eetikata on allakäigutrepp lühike. Algab see kaosest, jätkub anarhiaga, kus kuritegelikud struktuurid ja korruptiivsed rühmad põimuvad, päädib aga kõik totalitarismis.

Rahvusliku taasiseseisvumise eufoorias neile hoiatustele ei osutatud erilist tähelepanu. Rahustuti mõttega, et kui probleemid kerkivad, küll need siis lahendatakse.

Kui nüüd tagasi vaadata  arengutele, mis NL-i endistes vabariikides viimastel kümnenditel on toimunud, siis tuleb uhkust tunda, et kuigi me pole just „puhaste paberitega" pääsenud, on kaotused ehk jäänud „lubatud vea piiresse". Oleme demokraatiat mõistnud absoluutse õigusena rahvast teenida ja head teha, mitte kui õigust oma huvist lähtudes teha, mis pähe tuleb.

Õhuke riik

Riigile delegeeriti ühiskonna arengu regulatiivsed funktsioonid.  Projekti lõppdokumendis on toodud valitsus seitsme ministeeriumiga ning funktsionaalsete riigiasutuste ja ametitega nende alluvuses. Kerge, dünaamiline ja efektiivne riigiaparaat. Ei mingit ülejuhtimist. Just nimelt „õhuke riik", mis nüüd on saamas halvustava kõnevarjundi.

Riigieelarvest oli kavas finantseerida vaid  ühiskondliku elu mõnda valdkonda: baasharidust, fundamentaaluuringuid, tippkultuuri, tervishoidu, noorsoosporti, remigratsiooni ja immigrantide adapteerimist, pensione. Muud sotsiaalpoliitika valdkonnad pidid saama vahendeid riigi poolt või riigi kaasabil moodustatud fondidest ning projektide kaudu.

Riik lahutatakse ettevõtlusest ja äriühingute operatiivsest juhtimisest. Oli põhimõte, et riigi valdusse  ja riigi kontrolli alla peavad jääma rahvusliku majanduse strateegilised võtmevaldkonnad: energeetika, õhu-, mere- ja raudteetransport,  side, finantssektor. Nende arengu rahastamist võis ette kujutada vaid ühisettevõtluse ja rahvusvaheliste koostöölepingute kaudu.

See oli 1988. aastal. Ja kaitsekulutustest ei sõnagi.

Raha

Rahandus ja raharinglus on majanduse õige korraldamise alus. Tähelepanuväärne on toonane tõdemus, et varasema praktika järgi oli püütud raharinglust korrastada tootmise kaudu; õigem aga oleks raha abil korrastada majandamist. Seda võis mõista ka kui vihjet oma rahvuslikule konverteeritavale valuutale. Situatsioon polnud siiski veel küps. IME tagamiseks pakuti välja skeem, mille järgi NL-i valitsus kehtestaks ja riigipank tagaks Eesti jaoks uue raha -  koru.

Edasi. NL-i riigipanga tagatisest loobumine on mõeldav, kuid ebaotstarbekas.

Ja siis, kui NL-i valitsus ei nõustu korut tagama, tuleb Eesti regiooni majanduse kaitseks võtta kasutusele teiste valuutade vastu mitte vahetatav kroon.  Emitendiks ja kursi määrajaks pidi saama Eesti Pank.

Hiljem toimus kõik palju ladusamalt. See oli ehk üks väheseid valdkondi, kus Eesti väiksusest oli kasu. Meie plaanidesse võtta kasutusele oma valuuta ja luua oma pangasüsteem suhtuti  Moskvas veel heatahtliku muigega. Kolleegid  NL-i välismajandus- ja väliskaubanduspangast, kellega tööalaselt suhtlesin, tahtsid ikka ja jälle kuulda „neid toredaid lugusid Eesti oma pangast ja oma valuutast". Vene inimese silmaga polnud Eestis, mis teadagi on kõigest sama suur kui Moskva üks linnaosa, võimalik selles valdkonnas midagi tõsist teha. Tartu Kommertspank sai sildi „eksperimentaalne" ja selleks anti luba, olgugi et see võttis aega. Tallinna Pangaga oli juba raskem. Miks kaks panka, kas teine ei võiks olla Tartu Kommertspanga pangakontor või filiaal?..

Kroonisse suhtuti esmalt siira huumoriga: „Kuulge, eestlased, teie kroonil saab olema numismaatiline väärtus!" Edasi läks asi tõsisemaks: „Ärge lootkegi, et te meilt veel mingit valuutat saate!"

Saime hakkama. See oli tõesti suur-suur ime.

Pealinn, Põhi ja Lõuna

Regionaalpoliitika ja haldusterritoriaalne juhtimine olid valdkonnad, kus tuli ilmsiks arvamuste lai spekter. Üsna populaarne oli ettepanek säilitada toonane rajoonijärgne jaotus. Selles oli oma ratsionaalne sisu. Nii oleks haldusreform võinud piirduda uksesiltide vahetusega ja  kirjapaberite trükkimisega. 

Teine tähtis moment oli aga see, et vene elanikkond ei neelanud alla tagasipöördumist vanade valdade ja maakondade juurde. See oleks olnud ilmne NL-i lammutamine... Kakoi volost?... Kakoi ujezd?

Teine äärmus pidas õigemaks esimese vabariigi aegse haldusterritoriaalse jaotuse taaskasutusele võtmist.

Minimalistid tegid ettepaneku rakendada kujunenud majanduslikule struktuurile tuginev administratiivne jaotus. Selle järgi oleks vabariik jaotatud kolmeks: pealinn koos majanduspiirkonnaga, tööstuslik  Põhi  ja põllumajanduslik Lõuna.

Need, kes ennustasid Narva piirkonna võimalikke eraldumispüüdlusi ja joonistasid seintele tonte, soovitasid Kirde-Eesti omaette üksuseks kujundada - juhuks, kui tuleks ette võtta mingeid „amputeerimisi". Järgnesid  ettepanekud moodustada omaette territoriaalseteks üksusteks Pandivere ja Lahemaa,  Kesk-Eesti, Lääne-Eesti ja saared jne. Siit edasi oli valdade ja maakondade taastamine muidugi loogiline lahendus.

Millest aga kindlasti ei räägitud, oli see, et meil peaks  sündima 230 kohalikku omavalitsust. Ka ei osatud näha omavalitsusi poliitiliste jõudude võimalike tugipunktidena, mis lõppkokkuvõttes muudab  haldusterritoriaalse juhtimise kohmakaks, kulukaks ja ka ebaefektiivseks.

Kuidas juhtida riiki

Diskussioon sai hoogu, kui teemaks tõusis riigi juhtimine. Parlament, Riigikogu muidugi peab olema. Üks ratsionaalsemaid ettepanekuid oli moodustada Riigikogu maakondade esindajatest. Nii oleks Riigikogu saanud 30-50-liikmeline. Need oleks olnud kohtadel valitud ja lähetatud; kvalifikatsiooni, kogemuste jm vaimuomaduste poolest väärikad rahvaesindajad. Kuigi erakondi, ametiühinguid ja muid poliitilisi huvigruppe polnud siis veel „leiutatud", langes valik n-ö euroopaliku parteipoliitilise parlamentarismi kasuks.  Leidus hoiatajaid, et autokraatia on kiirem võrsuma miljonilise väikerahva kui kümnemiljonilise suurrahva juures. Meil oli häid ja kogenud kolhoosiesimehi,  kuid ei ühtki kogenud presidenti.

Üsna üksmeelne oli nägemus, et riigiaparaat võiks ja peaks olema nii kompaktne kui euroopaliku demokraatia  traditsioonid lubavad. Seitse ministeeriumi ja  50-liikmeline Riigikogu olnuks toona kompromiss. Tegelikult võinuks tillukest Eesti riiki juhtida ka ühe kirjutuslaua tagant. Sedagi on ajaloos tehtud. Veelgi enam, meie maad ja rahvast on ka sadulast juhitud.

Põhjamaine heaoluühiskond

See oli kauge unistus ja eesmärk. Kuid sotsiaalset „põrandat",  millest ka kõige õnnetum inimene läbi ei vaju, ei looda mõne aastaga, vaid inimpõlvedega. Tõusis loosung „Päästke ennast, kes päästa suudab!". Esmaolulised sotsiaalsed probleemid tuli lahendada kohe, üleminekuaega polnud. Tervishoiu, hariduse, pensionkindlustuse ja lasterikaste perede probleemid.

Lauas olid karmid küsimused:

Mitut haiglat,  ülikooli, üldhariduskooli jne 1,3 miljonit eestimaalast vajavad?

Mitut  haiglat,  ülikooli, üldhariduskooli jne suudab  pool miljonit töötavat eestimaalast üleval pidada?

Kumb on parem: kas  mõni  tippvarustuses haigla  või  palju mingil tasemel haiglaid?

Kallid sisekaitsestruktuurid...

Selliste eksistentsiaalset laadi küsimuste loetelu oli pikk.

Kuidas neile küsimustele ka poleks vastatud,  riigil vahendeid polnud. Neid polnud ka silmapiiril. Lahendusi võis pakkuda vaid eraalgatus,  abiks erakapital. Selleks oleks aga  olnud vaja ostujõulist ühiskondlike teenuste tarbijat. Siit põhimõte: maksutase peaks olema  madal, jättes palgasaajale raha taskusse. Raha pidi saatma omanikku.  Ühiskondlike teenuste eest maksab see, kes neid tarbib. Kuid ka sellele ei saanud kohe veel loota. Läks aastaid, enne kui eraülikoolid ja erahaiglad jmt said teoks.

„Test Site Estonia"

Meie majandusliku mõtte arengus oli pendel liikunud ühest äärmusest teise. Tsentraalselt plaanimajanduselt neoliberalismi, mis deklareerib turu absoluutset liberaliseerimist. Ei mistahes protektsionismile! Kõik, mis turgude avanemist võiks takistada, tuleb kõrvaldada! Kõike, mis ettevõtlikku aktiivsust võiks kannustada,  tuleb rakendada!

Et stabiilselt madalad maksud, uste avamine kapitali, kaupade ja tööjõu  liikumisele ergutab majandust, polnud uudis. Rooma kokkulepetest peale polnud Euroopa riigid siiski mitte alati neid üllaid põhimõtteid austanud. Meetmeid turgude avamiseks oli rakendatud valikuliselt. Meil polnud palju aega oma ettevõtmiste vilju oodata. Jõulisi muutusi vajasime kohe. See eeldas otsustavat tegutsemist. Meie sammud pälvisid tähelepanu  ja mitmel puhul ka järgimist.

Mitte hetkega, kuid mõni aasta hiljem saigi meist üleminekuühiskonna katsepolügoon,  üsna edukas selline.

Rahvas on nii rikas, kuipalju on tal rikkaid

... mitte nii rikas, kui vähe on tal vaeseid. Vaesus on statistiline, vaeseid on alati ja igas ühiskonnas. Rikkus on substantsiaalne, seda saab hinnata ja mõõta. Rikkust saab juhtida.

See tõdemus on nopitud diskussioonist teemal: „Kas iseseisvuse kätte võitnud  Eestis tuleks alustada vaesuse vastu võitlemisest  või  hoopis rikkuse loomisest?" See diskussioon püsis  elus palju aastaid. Ei olnud kerge leppida kokku ka selles, kas me vene ajal olime võrdselt rikkad  või võrdselt vaesed.

Aga... Eestlane ei tahtnud olla vaene, eestlane tahtis saada rikkaks. Et vaesust likvideerida, tuli luua rikkust. Teisisõnu, rahvale tuli avada võimalused ning luua tingimused rikkuse loomiseks. Oleme selles olnud edukad. Rikaste TOP 500 lõpeb 60 miljoni juures.

Natuke rase ei saa olla

Rase kas ollakse või ei olda. Seegi tore kujund on tollest ajast  ja tähendas seda, et kui iseseisvuse nimel midagi ette võetakse, tuleb seda teha jõuliselt ja viia eduka lõpuni. Raskeim valikutest oli see, milline taktika valida NL-ist eraldudes. Kas kohe ja täielikult?  Või teatud üleminekuperioodiga variant?

See oli keeruline küsimus, sest  peaaegu kõik eluvaldkonnad olid  mingil määral sõltuvad suhetest NL-iga. Majandus paneb kõik paika praegu ja pani ka siis. Emotsioonidele ruumi polnud. Sõltumatu kas ollakse või ei olda. Et uus saaks sündida, peab vana surema.

Küsimus on aga elus tänini. Ikka kuuleb nostalgilisi igatsusi idaturu ja „vanade heade aegade" järele.

Et ...Kas see on Eesti, mida me tahtsime? Ei ole. Praegune Eesti on parem, palju parem, kui 20 aastat tagasi oskasime või julgesime tahta. Oleme loonud majanduslikult ja sotsiaalselt igati euroopaliku Eesti. Elukvaliteedi indeksid viitavad edule ka selles meile kõigile nii tähtsas valdkonnas. Oleme suurte rahvusvaheliste organisatsioonide ÜRO, Euroopa Liidu  ja NATO täisliikmed. Meil on usaldusväärne EEK. Ja EURO asub käeulatuses.

Need on alles esimese paarikümne iseseisvusaasta saavutused. Professor Rein Taagepera  andis meile tagasi ilusa sõna „koosmeel".  Oleks kahju, kui me selle esimeses kurvis kaotaksime.

KERSTEN SAAR

Tallinna Ülikooli politoloogia õppejõud

IME Probleemnõukogu liige

ettevõtja, Isamaa ja Res Publica Liidu liige

[fotoallkiri]

Isemajandava Eesti dokumentide kogumikke on täna põnev uurida: unistuste ja reaalsuse vahel laiutab kuristik.

(Kaanel: EESTI PLAANIKOMITEE

EESTI MAJANDUSARENGU INSTITUUT

IME BÜLLETÄÄN  3

TALLINN DETSEMBER 1989

[Toimetuselt]    Lugupeetud lugejad! Millised on teie mälestused ja meenutused mineviku sellest järgust?

Jaga |