Septembris räägitakse haridusest

Sotsiaalse ja rahalise olukorra peegelduseks on ka tasuta koolitoidu küsimus. Viimaste uuringute andmetel elab Eestis vaesuses 60 000 last ehk iga viies laps - just neile on koolitoit tihti ainsaks soojaks söögikorraks päevas. Keskerakonna eestvedamisel loodi 2002. aastal tasuta koolitoidu süsteem põhikoolile, nüüd oleme andnud Riigikogus menetlusse eelnõu, mis laiendaks seda ka gümnaasiumidele ja lasteaedadele. Arvestades hinnatõusu, näeb eelnõu ette koolitoiduks eraldava summa tõstmist - maksumuseni 1 euro. Kinnitan, et see on üks esimesi asju, mille Keskerakond valitsuses olles ära teeb. Hariduselus on aga veel palju, millest rääkida.

Õpetajate palk küttis oluliselt kirgi selle aasta kevadel ning kulmineerus streigi ja suurmeeleavaldusega Toompeal. Tulemuseks haridusministri lubadus, et järgmisel aastal palgatõus tuleb. Kurb on aga see, et õpetajatele lubatakse palgatõusu valetamise ja vassimisega, mitte reaalselt. Proovitakse vastandada maa- ja linnakoolide õpetajaid ning naaberkoolide õpetajaid. Vabu vahendeid loodetakse saada koolivõrgu optimeerimise teel, samuti on plaanis tõsta koormusnormi, ära võtta õpetajate järgud, vanemõpetajate ja metoodikute palgad langevad, kaovad klassijuhataja- jm lisatasud. Palk reaalselt ei tõuse, vaid toimub suur ühtlustamine. Samuti pole veel teada, kui suur osa tuleb kanda valdadel ja linnadel. Probleem on aga ilmselge, sest OECD 2011. aasta uuringu andmetel jääb Eesti õpetajate palgatase OECD nelja viimase hulka. Õpetajate palga alammäärad jäävad oluliselt alla Eesti keskmist palka. Muide, näiteks Soome algkooliõpetaja teenib 3340 eurot ning keskkooliõpetaja 4156 eurot kuus.

Vaatamata madalale palgale on tihti just õpetaja ja koolipere pühendumus see, mis pakub lastele soojust, mida nad kodust ei leia. Seda olulisem on meie väikeste kodulähedaste koolide võrk - kindlus, et ka madala sissetulekuga perede lapsed ning need lapsed, kes elavad keskustest eemal, saavad väga hea hariduse. Me oleme kogenud sadade surnud koolide näitel, et üht maakooli sulgedes ei saa kuidagi suuremat hingamist teised maakoolid. Samuti ei too see teistele lisaraha. Üle Eestimaa on kümneid pika traditsiooniga gümnaasiume, mis on kohalikud kultuurikandjad. Küsimus ei ole ainult laste arvus ja õpilasrändes, vaid selles, milliseid kultuurilisi, sotsiaalseid ja rahalisi tagajärgi gümnaasiumireform kaasa toob. Kui maapiirkondades ja linna äärerajoonides gümnaasiumid suletakse, suureneb surve keskuste koolidele veelgi ning õpilasränne ja kihistumine muutuvad valusamaks. Koolivõrgu reformi viiakse läbi õpetajate palgatõusu egiidi all, kuid tegelikult kaovad selle varjus paljud gümnaasiumid - pooled või suisa 2/3 gümnaasiumidest suletakse. Väidetakse, et nii suurenevad valikud, kuid mis oleks halba selles, kui saaks valida ka ühe või kahe paralleeliga gümnaasiumi.

Selleks et rääkida järgmise sügise alguses tugeva vundamendiga haridusest ja õpilasesõbralikust kooliteest, tuleb keskenduda ka fundamentaalsete probleemide lahendamisele. Eriala- ja ka meesõpetajate osakaalu suurendamiseks tuleb hakata õpetajaid väärtustama, makstes neile konkurentsivõimelist palka ning toetades nende tegevust ühiskonnas. Vaatamata kõigile raputustele, ministritele ja tõmbetuultele on kool vastu pidanud, õpetajad õpetavad endiselt pühendumusega ning lapsed lähevad, süda ärevusega täidetud, oma esimesele koolipäevale. Palju õnne kooli alguse puhul õpilastele ning vanematele ja vanavanematele, kes kooliteele kaasa elavad. Palju jõudu õpetajatele, kes teevad ülimalt tänuväärset tööd.

Edukat algavat kooliaastat!

MAILIS REPS, Riigikogu liige, haridusminister 2002-2003 ja 2005-2007, Keskerakond

Jaga |