Ära tee, kui võimalik, last!!!

Kõigepealt sellest, et mõned päevad tagasi kuulasime Irjaga autosõidu ajal raadiost üht intervjuud ametist lahkunud rahvastikuministri Urve Paloga, ning ainult ahhetasime. Et kas see inimene, kelle vaated perele on pärit kusagilt mitmesaja aasta tagusest ajast, on tõesti sots?! Kes siis loopis tõsimeeli loosungeid, et maa tuleb täita lastega, mis on ilus ja romantiline, ning mida kasutas kunagi hiinlaste suur juht ja õpetaja Mao oma Kultuurirevolutsiooni ajal, kus siis Hiina rahvaarv mitmekordistus mõnekümne aastaga, ja millele lõpuks järgnesid kaos, häda ja nälg, nii et isegi suur Hiina pidi oma rahvastikupoliitikat korrigeerima. Samas, tõsi, Palo ise tunnistas, et ega tal oma karjääri ja tegemiste kõrvalt oma ainsa lapse jaoks suurt aega ei jää; lapsega tegeleb põhiliselt mees, tema paneb last magama. Aga ta tundis justkui süümepiinu, et tema on patune, ja et naise roll elus ning elu mõte peaks ikkagi olema olla eelkõige ema, see on siis laste sünnitaja ja kasvataja. Ning saatejuht kiitis takka, et õudselt tore, inimese elu mõte ongi lapsed, ja hea, kui neid on veel palju. Ning et loomulikult peab lastega tegelema põhiliselt naine, s.o ema. Saatejuht ise oli meesterahvas. Lõpuks jõudsid nii Palo kui ka saatejuht järeldusele, et ühiskond jaguneb meesteks ja naisteks, kellel siis kummalgi on oma roll: mees on targem ja otsustaja, ajab asju väljaspool kodu, ning naine on siis kodune, selline leemekulbi liigutaja, kes lapsi karjatab. Või umbes nii.

Ilgelt tore lugu, eksole. Ja kui ma nüüd ütlen, et tegelt on lastetegemise propageerimine kõige õudsem asi, mis üldse olla saab, siis peetakse mind ilmselt lapsevihkajaks. Aga tegelikkuses olen ma hoopis laste sõber. Nende, veel sündimata laste sõber. Ja ka juba sündinud laste sõber. Kohe selgitan, miks ja kuidas.

Ajakirja Economist esikaanel näeme, et äsjasündinud lapse jala külge on aheldatud suur pomm. Aga just selline see laste olukord praegu on. Või õigemini - perspektiiv. Ja üha hullemaks läheb. Ja igaüks, kes räägib laste masstootmisest, räägib nimelt just selliste maailmakodanike tootmisest, kellel on jala küljes see pomm. Kas me saame siis lastetegemise juures rääkida lapsesõbralikkusest?! Vastupidi, kullakesed, kõige lapsesõbralikum poliitika ja soovitus on: ÄRA TEE, KUI VÕIMALIK, LAST!!!

Ja seda ei peata miski, kuni inimühiskond ei otsusta kollektiivselt taas puu otsa kolida. Aga seda viimast, tagasi puu otsa kolimist, ilmselt niipea veel ei juhtu. Ja nii peame leppima olukorraga, kus lastel lasub üha suurem koorem. Sest inimese eluiga pikeneb ja vanu inimesi on seoses sellega ühiskonnas üha enam. Ning keegi peab neid ülal pidama. Primitiivne lähenemine siin on selline, et: milles küssa, teeme aga lapsi juurde, kes siis meie pensione hakkavad välja teenima! Aga kas ikka hakkavad? Olukorras, kus piirid on valla, laseb juba praegu suur osa lapsi Eestist lihtsalt jalga, parematele marja- ja karjamaadele, näiteks Austraaliasse või Ameerikasse, kus maksukoormus väiksem ja on omale võimalik vähesema vaevaga jalad alla saada. Ja Eestisse jäävad siis need, kel siis pole piisavalt julgust või on lihtsalt kahju, ja kes siis peavad ägama selle topeltraske koorma all. Kes ilmselt saavad hakkama, aga kelle elu pole, ütleme siis tagasihoidlikult, meelakkumine. Ent isegi need, kes välismaale lähevad, ei leia seal oodatud õnne, kui neil pole just tipptasemel haridust. Ilma hea hariduseta saavad neist mõne panga laenuosakonna järjekordsed orjad, kes siis peavad tegema vastumeelset, aga veidi tasuvamat tööd selleks, et kinni maksta oma kallis eluase ja muud asjad, näiteks auto. Kas siis sellist tulevikku tahame oma lastele, või mis?!

Ja ma ei hakka rääkima neist probleemidest, mis juba praegu laste arvuga kaasnevad ja mida ei suudeta lahendada. Näiteks seesama lasteaiakohtade arv, millest on räägitud juba aastakümneid, ent mis ikka ei lahene. Ent sellele vaatamata propageeritakse laste massilist tegemist, ja siin on peamine raskus pandud millegipärast just kehvemal järjel olevale ühiskonnaosale. Mis on nii välja kujunenud, sest, esiteks, kui pole lasteaiakohti, siis peab naine jääma koju. Ja koju tahab jääda see naine, kel pole õiget tööd. Teiseks on lapsetoetused ja vanemapalk just nii pisikesed, mis motiveerivad lapsi saama väiksema sissetulekuga inimesi. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et neist, väiksema sissetulekuga inimestest Eestis lähiajal puudust ei tule, sest pole raha, et laste haridusse investeerida. Ma tuletan siinkohal meelde, et Jorma Ollila ja ülejäänud soomlaste nn Nokia-põlvkond sai alguse sellest, kui Soome valitsus otsustas hakata kinni maksma Soome noorte õpinguid parimates Lääne kõrgkoolides. Sellest võitsid kõik soomlased. Praegu kordab sama aktiivselt Lõuna-Korea. Eesti valitsus ei leia selleks jätkuvalt raha.

Niisiis on surnud ring. Kus raha pole, sest inimestel pole head tööd. Head tööd pole, sest haridus on kehvake. Haridus on kehvake, sest valitsus ei investeeri haridusse, s.o. siis näiteks õpetajate palkadesse. Valitsus ei investeeri haridusse, sest kogu raha läheb lapsetoetuste peale, mis on ikkagi lahjad. Ja lapsetoetused on lahjad, sest raha pole. Ja selle ringi otsas istub IRL oma lapsetegemise-poliitikaga, mis on jõudnud omadega sinnamaale, et on hakatud rääkima juba sellest, et peaks andma lisahääli valimistel vastavalt sellele, kui palju on inimestel lapsi. Mis siis kindlustaks sellise status quo veel aastakümneteks, et mitte öelda aastasadadeks. Kus siis Eesti oli, on ja jääb odava tööjõu tehaseks arenenud riikidele.

Vaatame nüüd, mis juhtub, kui valitsus lõpetab kogu selle lapsetegemise-jutu. Ja ei eralda lapsetegemise soodustamiseks enam punast krossigi. Vaid pigem vastupidi - soodustab lapse mittesaamist. Ja võtab selle asemel ette juba olemasolevad lapsed, suunab raha neile. Leiab neile, igaühele neist lasteaiakoha, nii et vanemad saaks naasta tööle ja teha seda, mida nad on õppinud, end arendada. Maksab lasteaiakasvatajatele, või -õpetajatele, nagu neid nüüd kutsutakse, korralikku tasu. Ja pakub lasteaias lastele korralikku tervislikku tasuta toitu, et vältida juba lapsepõlves tekkivaid haigusi. Siis edasi pakub lastele koolides parimat võimalikku haridust, kaasates ka nn maakoolidesse õpetajaid väljastpoolt, et vähendada maa- ja linnakoolide taseme erinevusi ning anda ka igale maakooliõpilasele võimalus jätkata õpinguid parimates maailma kõrgkoolides. Kus valitsus leiab raha selleks, et sõidutada maal elavaid lapsi kooli ja huvialaringidesse, et vanemad ei peaks olema laste-transad. Pakub koolilastele tervislikku tasuta toitu. Kus juba koolis on iga laps isiksus, kellel on võimalus oma võimeid igakülgselt välja arendada. Ja edasi finantseerib valitsus kõigi asjasthuvitatud, või siis sisseastumiskomisjonilt positiivse vastuse saanud noorte õpinguid maailma kõrgkoolides. Ning toetab hiljem nende haritud noorte tegevuse jätkamist Eestis, pakkudes näiteks maksuvabastusi tegevuse esimestel aastatel. Ning luues korralikud kaasaegsed kommunikatsioonivõrgud. Ja arvata võib, et paljud naasevad Eestisse, sest näiteks IT alal pole olulist vahet, kus sa parasjagu elad, kui sinu kodukohas on olemas korralikud kommunikatsioonid.

Nii. Võib arvata, et lapsi sünnib vähem, aga seda enam jääb raha üle juba sündinud laste heaks. Eesti rahvaarv kukub ilmselt paarikümne aastaga mõnikümmend protsenti. Ent kas see on suur kaotus, kui selle peale on Eestist saanud keskkond, kus töötavad maailma tippspetsialistid igal alal ning mis on saanud eeskujuks kogu maailmale oma suhtumises lastesse. Kus iga laps, iga noor inimene on väärtustatud. Ja kas seda on siis nii palju tahta? Ning ma olen kindel, et lapsed sündimata ei jää. Väärt keskkonda pole kellelgi kahju lapsi saada, peret luua, isegi siis, kui nende tegemisele peale ei maksta. Et siis võiks soovitada, ilma mingi kurbuse- või kahtlusenoodita hääles:

TEE, KUI VÕIMALIK, LAPS!

Kirjutas InnoTähismaa 

17. juuni 2009

I & I blogis

Jaga |