Vene telestaar Šarapova liikus ihukaitsjatega ja intervjueeris bandiite

Tal on kaks kõrgharidust, üks saadud Moskva Riikliku Ülikooli  filosoofiakateedrist , teine võõrkeelteinstituudist. Teaduskraadi kaitses sotsioloogias. TV-s on tänane staar töötanud peamiselt suurtes kanalites (ORT ja RTR), olnud korrespondendiks valitsuse juures, saatejuht informatsioonisaadetes „Vesti" ja „Vremja".

Tema elus on olnud tõuse ja mõõnu. Paljud jumaldavad teda, aga paljud peavad keskpäraseks „blondiiniks". Kuid Šarapova on kindlasti Venemaa telemaastikul üks kõvemini kanda kinnitanud tegijaid. Tema eneseleidmistest on tehtud mitmeseerialine mängufilm „Prime-time'i kuninganna" („Koroleva praimtaima").

IVARI VEE, ivari@kesknadal.ee

Suur üllatus tabas mind täna hommikul, kui lülitasin teleri 1. kanalile ja nägin, et vaatate ekraanilt vastu „Tere hommikust" saatejuhina. Mõtlesin: on ikka inimene, hommikul teeb Moskvas saadet, siis lõunastab Ivariga Tallinnas Olümpia hotellis, õhtul on tal aga kohtumine klubis Impressum.

Jah, praktiliselt nii oligi - otse öisest eetrist lennukile. Kuidas siis muidu, kindlasti oli vaja tulla! Kohe kui mulle helistati ja pakuti võimalust Tallinna tulla, olin mõtlemata nõus.

Kas siis „Tere hommikust" otse-eetris ei olegi või?

Meie televisioon on olemuselt niivõrd keeruline, et mõne sõnaga on seda raske seletada. Lühidalt, saate „Tere hommikust" otse-eeter on tehtud Kaug-Idale, Moskva aja järgi kella 21-st kella 1-ni öösel. Kaug-Idale teeme kolmetunnise otsesaate. Pärast hakkab saade lääne poole liikuma ning Moskva regioon näeb meid kõige viimasena salvestuses. Kuni viimase ajani on see niimoodi olnud. Õige varsti hakkame ka Moskva jaoks olema otse-eetris. Kuidas see tehnoloogiliselt täpselt välja näeb, on keeruline seletada, kõigist nüanssidest ei saa minagi täielikult aru.

Nii et - tegemist on mitte hommiku-, vaid õhtusaatega?

Kuidas kunagi. Täna jõudsin koju kusagil kell 6 hommikul. Nii ehk naa oleme kogu eetriaja stuudios ja julgestame. Ära minna me ei saa, sest  juba praegu käib uuele tehnoloogiale üleminek ja me peame kohal olema.

Millal siis magate?

Noh, täna tukkusin natuke lennukis, nüüd käisime mere ääres, jõime kohvi ja nagu ei tahagi magada. Kas ma näen siis tõepoolest halb ja väsinud välja?

Ei, kindlasti mitte! Te näete väga hea välja!

Vaat sedasi - mida vähem magad, seda parem välja näed! (Naerab kelmikalt.)

Milline on üldse teie koormus? On ju veel „Moeotsus" („Modnõi prigavor" - väga populaarne 1. kanali saatesari, kus õpetatakse inimesi õigesti ja maitsekalt riietuma ning seeläbi taastama eneseusku, parandama peresuhteid jne. Saadet  juhtis algul kohtunikuna maailmakuulus Moskva moelooja Slava Zaitsev, praegu on kohtunikuks moeajaloolane Aleksandr Vassiljev. Šarapova osales saates advokaadina. - I.V.).

Ei, ei, „Moeotsusega" on kõik. Mina lahkusin sealt septembris ning siis vähenes muidugi ka mu koormus tunduvalt. Aga see on tegelikult illusioon. Ajutine illusioon. Valmistan praegu ette uut projekti; millist, seda ei ütle, kuna kardan ära sõnuda. „Moeotsuse" ajal oli täiesti hullumeelne koormus, see oli psühholoogiliselt äärmiselt keeruline aeg - vaatamata sellele, et meil olid väga soojad suhted. Teleekraanil see võib-olla nii ei paistnud, aga oleme siiani head sõbrad ja suhtleme aeg-ajalt. Üldse on televisioon üks kõige stressirohkem tegevusvaldkond.

Eriti vist siis, kui on tegemist suure telekanaliga?

Jah, eriti siis, kui on tegemist suure kanaliga. Tõepoolest, see on vabrik, mis nõuab aina rohkem ja rohkem jõudu ning energiat. Selles on aina vähem loomingut ja aina rohkem äri. Mitte minu kui saatejuhi seisukohast, vaid kanali omanike seisukohast. Ja kui telekanal on hiiglane nagu meie 1. kanal, siis ta lausa nõuab, et sa sureksid tööpostil.

Kui pingele vastu pead, siis jääd, kui ei pea, siis - head aega! - otsi endale kergem töö. Töö on väga raske, kuid sellest hoolimata ma armastan seda!

Just eile vaatasin kolleege, kes töötavad salvestusruumis, ja mõtlesin, et neil on ikka täiesti hullumeelne koormus. Pidev eeter, alati on vaja õiget nuppu vajutada, nagu lendurid! Pole teada, mis juhtub, kui vale asi valel ajal eetrisse lipsab... Mõtlesin, et nad võivad ju ära minna, ise räägivadki pidevalt, et „kõik on ära tüüdanud" ja et „lähen minema", aga ei lähe nad kuhugi. Televisioonist ei minda ära, see on kui narkootikum. Üldse meediast ei minda tavaliselt ära omal soovil.

Ütlesite äsja, et võtsite kutse siia tulla vastu pikemalt mõtlemata. Kas olete ka varem Eestiga kuidagi seotud olnud?

Loomulikult, siin on möödunud  mu lapsepõlve ilusaimad ajad! Minu vanematel elasid siin sõbrad, kel oli maja Tallinna külje all, ja me külastasime neid igal suvel. Võib öelda, et ma kasvasin siin. Meil oli igal aastal vähemalt kuuajane suvine marsruut: Pärnu, Tallinn, noh ja veel mõni muu koht Baltikumis. Aga Pärnu ja Tallinn olid alati. Seepärast oligi meri esimene koht, kuhu palusin ennast viia.

Aga hiljem, kas olete käinud ka juba iseseisvas Eestis?

Ei ole. Arvan, et olin siin viimati 1985. aasta paiku, kui töötasin korrespondendina. Peab ütlema, et esimene pilt uuest Eestist on olnud väga positiivne. Tallinn on niivõrd puhas ja rahulik linn - tõeline Euroopa. Teile võib-olla tundub teisiti, kuid minule jäi just selline pilt. Igatahes Moskvast erineb kõvasti.

Umbes aasta tagasi sattusin Moskvasse ja mulle jättis see linn väga hea mulje. Suurlinna kohta väga puhas ja liiklusummikuid ka eriti ei näinud. Noh, lõunaajal oli kesklinnas väheke raske sõita, kuid samamoodi on sel kellaajal ka Tallinnas. Arvan, et kui elad kusagil, siis hakkad üha rohkem märkama ka mustust ja ummikuid ja auklikke tänavaid.

Liiklusummikute poolest teil Moskvas vist vedas, aga, jah, head näed kaugelt. Seepärast on kasulik linnast, kus elad, vahetevahel ära sõita. Arvan, et kui Moskvasse tagasi jõuan, hakkan seda linna jälle armastama. Kui ära sõitsin, mõtlesin küll: aitab mulle Moskvas elamisest!

Mis teile Moskvas kõige rohkem vastu hakkab?

See, millega uus linnapea heitleb: transport, liiklusummikud. Teate, mul oli raadios üks saatesari, kus rahvas helistas otse-eetrisse. Paljud helistajad olid autojuhid. Küsisin: mida nad liiklusummikus teevad? Üks naine ütles, et tema koob kampsunit. Istub ummikus ja koob. Vaat selline on meie autojuhtide elu!

Loodan, et Sabjaninil (uus Moskva linnapea - I.V.) tõesti õnnestub ummikutest jagu saada. Päris palju on juba tehtud. Metroojaamade juurest on ära koristatud putkad, mis segasid liiklust ja kohutavalt rikkusid linnapilti. Aktiivselt otsitakse lahendusi läbi kesklinna sõitvate veoautode suhtes. Neil tahetakse keelata päevasel ajal kesklinna siseneda - tohivad läbi linna sõita vaid kella kümnest õhtul kuni kuueni hommikul, kui peamist sõiduautode voogu ei ole. See pole lihtsalt aus, kui närveldad ummikus ja sinu kõrval haisutab mingi kole rekka!

Kas moskvalased panevad Sabjaninile suuri lootusi?

Tunnen teda isiklikult ja olen ajakirjanikuna käinud mitmes linnas, kus ta oli meer või kuberner. Pean ütlema, et siis hakkas mul lausa kade. Need linnad nägid välja kui muinasjutt - Kogalõm, Tjumen... Kui sealt ära sõitsin, mõtlesin: püha jumal, miks ei võiks Moskva selline olla? Ja, palun väga, tuligi Sabjanin. Mina usun temasse, usun teda kui oskuslikku juhti. Tavaliselt ma poliitikuid ei usu , nii et elame-näeme. Kui me ummikutest tõepoolest lahti saame, tuleb talle eluajal ausammas püstitada.

Tuleme tagasi teie juurde. Rääkige mõni sõna endast, sest suur hulk meie lugejaid teid ju ei tunne.

Loomulikult! Aga mida rääkida? (Naerab.) Olen päris pikka aega töötanud televisioonis. Kusagil 1989. aastast väikeses, 1992-st suures.

Mis tähendab: väikeses?

Väike oli trüki- ja uudisteagentuur (APN). Tegime välismaalastele mõeldud ajakirju ja telesaateid. See oli  huvitav organisatsioon, kus meile oli küllalt palju lubatud. Tegutsesime üsna vabalt ja rääkisime üsna ausalt  protsessidest, mis riigis aset leidsid.

Hiljem läksin suurde televisiooni. Mind kutsuti 2. kanalisse (RTR) siis, kui uudisteprogrammis „Vesti" vabanes kaks kohta - kaks noort korrespondenti sõitsid välismaale Venemaad esindama. Üks läks Inglismaale, teine USA-sse. „Vesti" peatoimetaja helistas APN-i ja ütles, et on minu tehtud saateid näinud ning oleks tore, kui tuleksin nende uudistetoimetusse.

Minu jaoks oli see suur üllatus. Saatejuhiks ma muidugi otsekohe ei saanud, vaid töötasin kõigepealt korrespondendina, seejärel olin korrespondent valitsuse juures ning edasi kasvasin saatejuhiks. Niisiis, 1992. aastast töötasin suures televisioonis, kust lahkusin 1999.

Olen ses mõttes küllalt ainulaadne saatejuht, et läbisin selles töös peaaegu kõik astmed. Olen juhtinud uudiste-, poliitika- ja  meelelahutussaateid. Nii juhtub äärmiselt harva, see on peaaegu võimatu, kuid minul õnnestus.  Tõsi, suurte probleemidega, kuid poliitikast ma lahkusin. Oleksin võinud kogu televisioonile selja keerata, kuid see ei tulnud välja.

Aga lahkumissoov oli?

Oli!

Kuhu tahtsite edasi suunduda?

Asi on selles, et kuna ma seda kohta, mis oleks tõmmanud, ei leidnudki, siis telest ma ära ei läinudki. Mulle tehti mitu pakkumist. Kutsuti erinevate ministrite juurde pressisekretäriks, kuid kui kujutasin ette seda igavat ametnikutööd, arvasin: see pole minu jaoks! Et olen parem meelelahutuses. Elu oli keeruline ja täis raskusi.

1999. aastal jäin tööta ning olin sunnitud sõitma Siberisse (Naerab.), Krasnojarskisse. Olin seal 1999-2001 Lebedi juures. Inimesed sõitsid tollal Rio de Janeirosse või Nizzasse, mina aga Krasnojarskisse.

Moskvas hakkas tol ajal kõik maha rahunema. Pärast 90-ndate jagelemisi algas stabiliseerumine. Krasnojarsk oli aga siis teine 90-ndate Moskva, väga keeruline aeg - klaariti tõsiselt arveid, aga mina sattusin just selliste informatsiooniliste sündmuste keerisesse.

Ja just tol ajal oli kindral Lebed seal kuberner. (Aleksandr Lebed oli õhudessantvägede kindralleitnant, kes võttis osa Afganistani sõjast, teenides seal algusest lõpuni - 10 aastat; Tšetšeenias ja ka Moldovas, Dnestri-äärses konfliktis. 1998-2002 oli Krasnojarski krai kuberner. Hukkus koos teiste oma administratsiooni liikmetega kopteriõnnetuses, kui suundus uue mäesuusatamiskeskuse avamisele. - I.V.)

Jah, Lebed oli seal kuberneriks. Tõeliselt huvitav aeg! Liikusin seal ihukaitsjatega, tegin intervjuusid bandiitidega, minu peale peeti jahti. Noh, jahti ei peetud just eriti tõsiselt, aga ikkagi. Ühesõnaga, sattusin avantüüri!

Kuidas lähedalt tundus, mis mees oli Lebed? Meil peeti teda üheks  peamiseks demokraatia ja vabaduse vaenlaseks. Hirmsasti kardeti, et „tuleb kohutav Lebed ja võtab meilt vabaduse ära". Eriti siis, kui olid Moldova-sündmused. Samas tean, et paljud austasid teda sügavalt.

Minu jaoks oli ta ülihuvitav persoon. Lebed oli fantastiline inimene, fenomenaalse mäluga kaadrisõjaväelane-lahingukomandör. Tal pruukis vaid korra heita pilk numbreid täis paberile, kui hetke pärast oli tal kogu tekst peas. Kusjuures hiljem võis ta nende arvudega  edasi opereerida. Vahel jäi tunne, et ta polnudki inimene, vaid arvuti.

Inimesena oli ta vastakas, kuid sellest hoolimata tegi palju head ja vajalikku. Ta stabiliseeris Krasnojarski piirkonna. Krasnojarski krai on ala, kuhu on koondunud kõik peamised alumiiniumitehased ning veel terve hulk tehaseid, millest valjult ei räägita. Tol ajal toimus krai struktuuride ümberjagamine, ning uutmine tõi kaasa karmid arveteklaarimised. See, et nii karismaatiline inimene nagu Lebed sinna ilmus, oli ikka tõeline „jumala sõrm". Tänaseks on see rikas, rahulik ja õitsev piirkond.

Mina aga naasin Moskvasse ja töötan 2001. aastast alates 1. kanali saates „Tere hommikust". Kolm aastat tagasi tuli „Moeotsus". Veel õpetasin ja õpetan ning praegu, nagu juba ütlesin, üritan uut projekti käima lükata.

Kuidas teil üldse käib projektide tegemine? Neist, kes soovivad oma saatega välja tulla ja eetriaega saada, pole vist puudus?

Jah, soovijatest muidugi puudust pole. Samas on televisioon otsekui kinnine klubi. See on suletud süsteem, ning nii on see enamasti terves maailmas. Näiteks Ameerika televisioon on väga konservatiivne süsteem. See on vabrik, mis paljude aastate ja aastakümnete jooksul toodab programme ühtede ja samade saatejuhtidega. Inimesed kasvavad, vananevad ja surevad koos nende alaliste saatejuhtidega. Larry King, Oprah Winfrey ja sajad teised sümboliseerivad süsteemi kõigutamatut stabiilsust.

Meil, Venemaa televisioonis toimib samuti järjepidevus. Tormilised 1990-ndad jätsime seljataha ja praegu on kätte jõudnud stabiilsusaeg, mida sümboliseerivad alalised saatejuhid. Kümme aastat juhib informatsioonisaadet „Vremja" Jekaterina Andrejeva, 15 aastat on saatega „Imede põld" eetris Leonid Jakubovitš. On veel terve hulk kauaaegseid saatejuhte, näiteks Vladimir Pozner. Minul saab järgmisel aastal 10 aastat täis. Mulle tähendab see ühiskonna stabiilsust, aga see ongi ju väga tähtis.

Mis puutub uutesse projektidesse, siis eelkõige on tegemist äriga ning lihtsalt mingid semusuhted siin ei toimi. Kes on kõvem tegija, saab eetriaja.

Vaadake, 1980-1990ndate vahetusel toimus revolutsioon ning televisiooniuks paotus lahti. Paljud, sealhulgas  mina, saime jala ukse vahele. Hiljem läks uks uuesti kinni. Sulgus mitte ideoloogilistel, vaid ärilistel kaalutlustel. Seepärast ongi täna küllalt keeruline telesse pääseda. Seal on omad meeskonnad, omad saatejuhid, omad prioriteedid ka suhetes, ning ühest küljest see on hea. Teisalt on vahel tunda kaadrinappust, kuna tekib aina rohkem uusi kanaleid. Vahel kutsutakse provintsist noori saatejuhte keskusesse, kus nad asuvad tööle suurtes telekontsernides. Seepärast on televisiooni pidev areng paljude jaoks suureks šansiks.

Olen märganud tõesti 1. kanalis viimastel aastatel aina rohkem uusi noori saatejuhte. Kas need on just need, kellele on saatus sülle kukkunud?

Jah. Meil puudus noor eliit, kes oleks vanad teletegijad välja vahetanud. 1990-ndad olid habimise aastad, ning noort põlvkonda ette ei valmistatud. Möödunud kümnend aga möödus just noorte meelelahutussaatejuhtide tuleku tähe all.

Olen teada saanud, et kõigele lisaks on teil teaduskraad. Kuidas see teid aitab?

Kaitsesin kandidaadikraadi sotsioloogias, telekommunikatsiooni erialal. Kui öelda teaduslikke termineid kasutamata, kõlab see umbes nii - „Televisiooni mõju ühiskondlikule teadvusele". Uurisin televisiooni ja ühiskonna vastastikuseid mõjusid, mulle tundus see huviväärne. Kui aega leian, hakkan doktoritööd kirjutama.

Põhjus, miks ma kõige sellega tegelema hakkasin, oli see, et ühel hetkel hakkas mul igav ja tahtsin millegagi süvitsi tegelda.

Aga õppejõutöö?

Neli aastat töötasin Riiklikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis. Kuid kui algas „Moeotsus", polnud  enam aega, sest televisioon on minu jaoks alati olnud prioriteet. Praegu igatsen tõsiselt õppejõutöö järele, ja igatahes on mul alati alternatiiv olemas, kui kavatsen ükskord telest  lahkuda.

Kas neid kaht ametit kuidagi ühendada ei õnnestu?

Juhendasin kursust, vastutasin terve aasta jooksul oma tudengite eest. Praegu ma seda teha ei saa, sest töögraafik on liiga tihe. Võin anda meistriklasse või pidada korralisi loenguid, kuid tõsimeelselt ennast sellele tööle pühendada ei jõua.

Ma ei või öelda, et tahan mingeid teaduse tippe saavutada. Lihtsalt on tarvis aju hallollust liigutada, et ta kauem elaks.

Kui aga kasvõi natukenegi kergitada saladuseloori uuelt projektilt? Äkki ütlete vähemalt, mis suunaline see on?

Ei, ma ei taha sellest rääkida. Suundi on erinevaid. Mul on mitu pakkumist.

Ikka meelelahutusega seotud?

Ikka, ikka. Ma ei lähe meelelahutusest ära, kuna see valdkond rahuldab mind täielikult. Ma pole valmis uuesti poliitikasse tagasi pöörduma - vähemalt praegu mitte.

[esiletõsted]

Televisioon on vabrik, mis nõuab aina rohkem ja rohkem jõudu ning energiat. Selles on aina vähem loomingut ja aina rohkem äri.

 Minu vanematel elasid Eestis  sõbrad, kel oli maja Tallinna külje all, ja me külastasime neid igal suvel.

Jaga |