Eesti kui USA sõbralik tantsutüdruk

ERIK PALM,      26. juuni 2002


Teatavasti hääbub ning kaotab oma mõtte iga liit, kui sellega liituvad kõik, või kui kõik liikmed sealt välja astuvad. Praegu Lääne poolt vaadates meie mikroskoopilises ühiskonnas ilma tegev seltskond on vististi unustanud, et NATO, vähemalt originaalis, oli kaasnähtus Varssavi Lepingu Organisatsioonile (VLO) ning selle kaudu eelkõige Nõukogude Liidule. Tänaseks on seis teine. NSV Liitu enam ei ole ja kasvava liikmeskonnaga NATOle funktsiooni leidmisega on probleeme.
Kõike kroonib praegu üsna aktuaalseks muutunud Venemaa ja USA igakülgne lähenemine, mille olulisust on korduvalt oma sõnavõttudes rõhutanud nii ühe kui teise maa presidendid. Bipolaarse maailmapildi loonud NSVLi ja USA aeg on lootusetult minevikku heidetud, vaikselt hakkab oma tähtsust minetama ka üks selle jääknähte NATO, mis arvukate sisemiste vastuolude tõttu on oma välispoliitilistes reageeringutes mitmeti hilinenud.
Kasutades ära Euroopa sõjalise tiiva nõrkust ning NATO kui organisatsiooni kohmakust ehk NATOt ennast seni tasakaalustanud VLO kadumist, on USA võtnud enda kanda maailma välispoliitilise politseiniku rolli. Tõesti, täites üksi kaht kolmandikku tervest institutsiooni eelarvest, on USAl vähemalt tänapäeva pankurlikust seisukohast selleks ka igasugune õigus. Kas on selleks ka õigus inimlikust, eetilisest ja moraalsest seisukohast, ei ole kahjuks seni laia avalikkuse aruteluobjektiks olnud.
Aga on olemas ka niisugune moraali alaliik nagu tugevama õigus ja seda vist rakendataksegi. Mõneti keerukas on mõista, kes ikkagi sõdib Afganistanis, kas NATO või USA, või kelle väed asuvad Kesk-Aasias. Näiteid on teisigi, mis tekitavad küsimuse, kas väiksema kera sees saab ikka olla suurem kera.
USA kasvavat ülemvõimu ning muutumist "meie kõigi naabriks" väljendab hästi Ameerika Ühendriikide suursaadiku avaldus, kus kritiseeritakse Eesti riiklikku ükskõiksust ühe rahvuse mineviku suhtes poliitilisel-riigilisel tasandil. Eesti, olles USAle sõbralik kaasaelaja-tantsutüdruk, on vaikinud USA-Euroopa vastuolude puhul ning tasa ja targu hoidnud kõrvale igasugusest kriitikast Uue maailma aadressil. Seda nii Kosovo, Afganistani ja nüüd vist ka Tshetsheenia puhul. Nüüd on see probleemistik meile n-ö koju kätte toodud.
Küsitavaks jääb Eesti roll kõige keskel - meie tipp-poliitikutel seisab ees raske ülesanne. Kuidas määratleda end NATOst või sellele sõbralikest riikidest ümbritsetud maailmakaardil, kus nimetatud institutsioon on teisenenud ning kus naabri roll on ümber mõtestatud?

KESKMÕTE:
Mõneti keerukas on mõista, kes ikkagi sõdib Afganistanis, kas NATO või USA, või kelle väed asuvad Kesk-Aasias. Kas USA või NATO omad. Näiteid on teisigi, mis tekitavad küsimuse, kas väiksema kera sees saab ikka olla suurem kera.

Eesti peab otsustama, kas on mõtet iseend ohverdades täita koloniaalkapitali nõudeid, kus meie oma kätega hakatakse ehitama meile üldsegi mitte esmavajalikke struktuure. Kas on mõtet meie niigi nõrka sotsiaal- ja tervishoiusektorit veelgi nõrgestada, kas on vaja paisutada ülemakstud kaitseministeeriumi kukrut, samal ajal kui nii mõnigi riigi julgeoleku seisukohast olulisem kategooria on rahalise katteta.
Siin on paslik meenutada, et julgeolek ei ole pelgalt militaarne mõiste, eriti riiklikul tasemel. Arvan endiselt, et riigi ülim julgeolek on riigile lojaalne kodanikkond. Mul on raske ette kujutada tänapäeval lihtsalt niisama iseenesest tekkivat lojaalset kodanikkonda.
Elame ajal, kus formaalselt võib iga inimene elada maailmas just seal, kus soovib, ja minna just sinna, kuhu süda igatseb. Mitte kellelegi pole antud võimalust valida kodumaad enne siia ilma tulekut. Järelikult peab moodsas maailmas iga riik oma kodanike lojaalsust "ostma".
Vaadake, lugupeetud poliitikud, maailmas toimuvaid migratsioonivoogusid ja ärge unustage, et Eesti on lihtsalt üks riik paljude teiste hulgas. Ma ei tahaks, et minu kodumaa esmane ja kõige jõulisem tunnus oleks maksuamet.
Pikka aega lahendamata probleemi nüüdsele koalitsioonile pärandanud endised koalitsioonid on tasa ja targu tagasi tõmbunud. Probleemiks ei ole enam, kas liituda NATOga või ei, vaid see, mida see toob meile kaasa üksikisiku ja riigi tasandil, kus suhted naabritega, ka geograafiliste naabritega, on nii olulised. See on eelkõige eelmiste valitsuste tegematajätmine, mis nii või teisiti tuleb kellelgi ükskord ikkagi ära teha. Valikut ei ole, sest muidu teevad selle teised.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (25)