„Riigimehed" muutuvad iga osaga löövamaks

 Kurikuulus nõukaaeg

Arvatavasti olnuks veel ühe, teistest eristuva krimiseriaali ellukutsumine piisavalt riskantne ja ühtlasi ka kulukas ettevõtmine. Seetõttu otsustati teha panus meil seni vähe viljeldud poliitilisele satiirile.

Esimesena jõudis pühapäevaõhtusel magusal eetriajal ekraanile lühiseriaal "ENSV", mille sisuks toonase elu varjukülgede pilamine. Enne esilinastust tehti televaataja ees juttu lavastaja Ain Mäeotsaga, kes vihjas, et oli näitlejaile andnud suunise mitte püüda n-ö spetsiaalselt nalja teha. Tema arvates leidus tolleaegses elus küllalt palju absurdseid situatsioone, mis tõsimeelselt mängituna on piisavalt koomilised. Samas osutas lavastaja ka sellele, et riietuses, rekvisiitides ja muudes detailides on püütud olla võimalikult ajastutruud.

Viimatise põhimõtte vastu eksiti juba tegevuskoha valikul. Seriaali põhiline tegevus käis ühiskorteris, kus elasid nii kompartei naisfunktsionääri kui ka äpust militsionääri ja tema ema perekond. Nii leidiski enamik tegelaste kontakte aset ühisköögis, mis niiviisi kujunes rohkem elutoaks. Juba situatsioon ise on pigem kunstlik kui tegelikkust jäljendav, sest pole usutav, et parteikomitee töötajale poleks tol ajal antud omaette korterit.

Kõik korteris toimuva võisime teatud reservatsiooniga liigitada küll koomilise kategooriasse, kuid südamest tuleva naeru asemel panid need stseenid vaataja üksnes muigama. Nii see, kuidas peategelanna Juri Andropovi (või oli see hoopis Konstantin Tšernenko?) matuste ajal üritas salaja oma sünnipäeva pidada, kui ka see, kuidas tema poeg „Viru" hotelli juures äri ajades vahele jäi ja püüdis end „vabaks osta" miilitsale moekat särki trükkides.

Need võivad küll olla reaalses elus toimunud olukorrad, kuid pole siiski niivõrd naljakad, et neile saaks üles ehitada tõelise hiti.

Raske on aru saada sellestki, mis funktsioon pidi olema lavastatud tegevuste vahele lükitud seinalehestiilis tekstidel ja autentsetel, kunagi filmitud klippidel. Otsekui oleks tegu hoopis hariva ajaloosaatega, et viia vaatajate noorem põlvkond kurssi toonase tegelikkusega. Kuigivõrd ei parandanud asja naeratava Karl Vaino aeg-ajalt ekraanile ilmumine.

Samas oleks patt heita kivi näitlejate kapsaaeda, kes tegid ju oma töö igati korralikult, järgides lavastaja suuniseid. Laine Mägi mängitud variserist parteitegelase roll oli nauditav ja väärib täit tunnustust, muigama pani ka Argo Aadli militsionäär. Samas on raske mõista, miks võtsid nii nõrga stsenaariumi korral vastu oma rolli  Draamateatri tippnäitlejad Mait Malmsten ja Tiit Sukk, sest mängida polnud neil siin ju õieti midagi (kui ehk Malmsteni stseen koolidirektoriga välja arvata).

Teisele katsele

Spordis on tavaks, et esimese katse ebaõnnestumisel püütakse sammumärk ümber seada  ja uuel katsel parem tulemus kirja saada. 

Seda lootis ka televaataja, kui juba  nädalaid varem reklaamiti uut seriaali  "Riigimehed".  Seekord on ekraanil tegu tänaste poliitiliste mängudega, mis siin ja praegu meie ümber keerlevad. Asjale lisab vürtsi, et stsenaariumi autorina promoti ja kiideti  igal võimalikul juhul  hetke üht kuumemat komöödianäitlejat Ott  Seppa.

Paraku jääb esialgu mulje, et astutud on samasse ämbrisse, mis eelmise seriaali puhul. Kuna praeguste poliitikute  maine pole rahva hulgas eriti kõrge, siis arvatakse ilmselt, et ühe süüdimatu  tegelase esitlemine ministri rollis  on piisavalt  koomiline vaatajailt tunnustuse korjamiseks.

Tegevus algas suvalise erakonna  valimisvõidu tähistamisega, kus esitleti ka vaid 12 häält kogunud tulevast ministrit. Ka siin võib näha taotlust näidata peol toimuvat tõepärase melu ja sebimisena. Kahjuks ei piisa tulevase ministrikandidaadi purjujoomise ja järgmise hommiku pohmelli näitamisest, et lugu oleks piisavalt naljakas. Siin olnuks küllaga võimalusi eksponeerida võitnud erakonna juhtpoliitikuid, kes võinuksid üksteist vastastikku aasida ja vastaseid maha teha, nii nagu see enamasti toimub.

Teise seeria sisuks oli peaministri käsul uue ministeeriumi tegevuskava koostamine, mis päädib kodanike vastuvõtuga avatud uste päeval. Seejuures kulub suurem osa ajast uue nõuniku ilmumisele, laudade vahetamisele ja muule sekeldamisele, millel tõelise naljaga vähe pistmist. Kodanikega kohtumisel loodetakse puänti  Ines Aru  mängitud pensionäri esinemisest,  mis on küll hästi tehtud, kuid sisult üsnagi kahemõtteline ja naljaka asemel problemaatiline.

Kaks ilma kolmandata ei jää

Alates kolmandast osast  on seriaal muutunud mõnevõrra huvitavamaks. Seda tingib eelkõige valitud temaatika. Löövamaks on muutunud ka situatsioonikoomika. Nii on järgmistes osades  ministri küündimatuse ohvriks  lastud saada puuetega inimestel  ja vaestel. 

See on selge vihje ühele konkreetsele erakonnale, kes siiani on olnud tõrjuv kõige suhtes, mis puudutab  nõrgemate ühiskonnaliikmete toetamist,  ja kavatseb sama ratsu seljas edasi kapata. Paraku takistab üheste paralleelide tõmbamist pisuke nüanss. Kuna seriaalis pole kellelegi nimeliselt vihjatud, siis sobib ka siin mõistukõnet jätkata. 

Asi on selles, et  vihjatud erakonna puhul on saamatuteks osutunud just naisministrid. Kaks neist on  varem pidanud portfellist loobuma. Nüüd on päriselus ämbrisse astunud kolmas, kuid peaministri heakskiidul ta tagasi astuda kuuldavasti ei kavatse. Kahjuks on seriaal üles võetud juba enne orkestriskandaali avalikuks tulekut. Muidu oleks ehk vähemalt ekraanil saanud näha  ministri tagasiastumist.

Egas midagi! Jääb üle otsida lohutust rahvatarkusest, et  kaks ilma kolmandata ei jää.

Vaimuka teksti defitsiit

Mõlema seriaali põhiliseks puuduseks on vaimuka teksti defitsiit. See pole põrmugi üllatav, sest  just koomika ongi kõige keerulisem žanr ja Eestimaal pole kunagi olnud piisavalt autoreid, kes suudaksid selles läbi lüüa. Võib meenutada, et isegi nii suur korüfee nagu Eino Baskin oli oma hiilgeaegadel sunnitud kasutama Arkadi Raikini repertuaarist ja Mihhail Žvanetski loomingust tõlgitut. Oleks ülekohtune süüdistada  Ott Seppa selles, et ta tegi katse kastaneid tulest välja tuua.

Nagu eelmise seriaali puhul, ei saa ka siin vajakuid panna näitlejate süüks.  Gert Raudsep erakonna peasekretärina ja Külliki Saldre ministeeriumi kantslerina teevad oma rolli täiesti realistlikus võtmes, mille taustal peaosaline, Taavi Teplenkovi minister välja paistab eriti kohtlane. Näitleja esitus on igati hea, kuigi, tõele au andes, tema  mängitud  Oliver-Sten  seriaalis  "Õnne 13" on isegi nauditavam.

ENDEL RIHVK, kolumnist

[fototekst]   PEASEKRETÄR JA MINISTER: „Riigimehed2 on hoogsas laadis tehtud poliitiline komöödia (küll mitte poliitiline satiir), milles head näitlejad Gert Raudsep ja Taavi Teplenkov lausa säravad.

Jaga |