Usku ei tohi inimesele peale suruda

ALEKSANDER KÕRGESAAR,      22. august 2007


Piibel on usklike käsiraamat. Jumala nime esineb selles ligikaudu 7000 korda. Paljud miljonid on piibli kaanest kaaneni läbi lugenud. Minagi olen seda teinud. Jehoova püha vaimu poolt sigitatud Jeesus ütleb, et Jumal on vaim, s.t olemuselt meist erinev, keda meie silmad ei saagi näha, vaid kelle olemasolu peab uskuma.

Kirik on kasutanud oma huvides inimeste nõrkushetki, et nad on abitud ja tühised, sest nende elu kulgeb Jumala seaduse järgi. Jumalasulased tuletavad meelde, et Jumal on loonud inimese ja inimene peab väsimatult palvetama, et pärida paradiisielu taevases rahusadamas. Kuidas saab inimene uskuda seda, mida keegi pole läbi elanud? Pärast surma minevat inimeste hinged taevasse või põrgusse, kuigi hinge käest ei saa küsida, kuhu ta läheb.

Ega selles ole midagi halba, kui inimene palvetab ja loodab Jumalalt abi saada. Kuid kahjuks ta ei saa teada, kas Jumal võttis tema palvet kuulda.

Piiblit lugedes jõudsin selgusele, mis on Jumala eesmärk inimese suhtes. Inimese elus on kaks teed. Üks on lai ja avar ning seda teed käijad talitavad oma tahtmise järgi. Teine tee on kitsas ja sellel käijatelt nõutakse kuuletumist Jumala seadustele.

See on iga inimese enda otsustada, kumma tee keegi endale valib. Kuid pärast seda ei tohi hinge närida kahtlus: kas valisin ikka endale õige tee?

Mina olen endale valinud laia ja avara tee ega ole kahetsenud, et selle valisin.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)