Ukraina kriisi õppetunnid

Eesti riigipea Toomas Hendrik Ilves: ”Me ei saa enam kunagi jagada maailma mõjusfäärideks, mis hävitab iseseisvad riigid.”

 Venemaa riigipea Vladimir Putin: ”Molotovi–Ribbentropi paktis polnud midagi halba.”

 Soome riigipea Sauli Niinistö: ”Meil on Venemaaga konfliktist hoidumise pikk traditsioon... Ehkki meil ei läinud Teises Maailmasõjas hästi. Me ei saa muuta geograafiat. Meil on 1300 kilomeetri pikkune piir Venemaaga. NATO ja Venemaa piir muutuks kaks korda pikemaks, kui Soome ühineks alliansiga. Peame ka sellega arvestama.”

 NSV Liidu viimane riigipea Mihhail Gorbatšov: ”Suurte jõudude vahel tekkinud pinged viivad uue külma sõjani. Kui Euroopas ei suudeta enam turvalisust tagada, siis muutub Euroopa maailma mastaabis tähtsusetuks kontinendiks.”

Tšehhi riigipea Miloš Zeman: „Ukraina tuleks finlandiseerida.“

 Kodusõjaleekides ja majandusliku kollapsi poole tüürivas Ukrainas jõuti oktoobris teatud tasakaalupunkti. Sõjategevus isamaalikku-suurrahvuslikku agressiivset patriotismi esindava Kiievi keskvõimu ja Ida-Ukraina vastupanuliikumise (separatistide, mässuliste, terroristide, venemeelsete jne) vahel taandus vaherahuni, kus kumbki pool püüab tasahiljukesi kindlustada faktiliselt kontrollitavaid mõjusfääre.

 Ilmselt ei ole kumbki pool militaarselt enamaks ka võimeline. Seda hetkeni, kui on kosutud, ümberrelvastutud, uusi argumente sõjategevuse taasvallandamiseks loodud. Tekkimas on uus ”külmutatud konflikt”, millel kaheldamatult on nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise iseloomuga ”mõjusfääri-sündroomi” tunnused.

Hingetõmbeaeg

Küsiksin: kas see hingetõmbeaeg on lühike, keskpikk või vältav? Ilmselt puudub Kiievi keskvõimul (eelkõige president Pjotr Porošenkol) kontroll erinevate relvastatud formeeringute üle (oligarh Kolomaiski ”eraarmee”; nn ”lvovšina” ehk parempoolne Bandera-kultust kandev relvastatud ekstremism; armee ja sisekaitsejõudude kõrval tegutsev paralleelstruktuur – nn ”rahvuskaart” jne).

 Teiseks – algav talv miljonilinnade jäätuvate kodude ja vaesust totaalselt süvendava inflatsiooni ning majanduslangusega võib tekitada Kiievi keskvõimus soovi rahulolematuse uueks kanaliseerimiseks sõjategevusse idas.

 Kolmandaks seetõttu, et ”sõbrad” välismaalt – eelkõige Ameerika Ühendriigid, aga lähinaabritest ka Poola – võivad ühel hetkel otsustada: Euroopa Liidu ja Venemaa niigi raskelt vinduva ”dialoogi” torpedeerimiseks võiks kiirendada Ukraina relvajõudude ümberrelvastamist, s.t anda kõrvuti ”mittetapva” varustusega ka reaalselt ”tapvat” relvastust. Teadaolevalt on president Porošenko palved nii NATO Walesi-kohtumisel ja ka vahetult Washingtonis kui mitte tagasi lükatud (USA), siis vähemalt kalevi alla pandud (Wales).

Arengud föderaalse Ukraina suunas

Sisepoliitiliselt tähendaks Ida-Ukraina autonoomse võimu de facto tunnustamine siseriikliku mõjusfääripoliitika tunnustamist – Ukraina kõnealuse osa sõltumatuse eitamist samaaegselt keskvõimu teostamisest loobumisega selles piirkonnas. Öeldule viitab Donetski ja Luganski oblasti teatud piirkonnale antava ”eristaatuse” seaduse menetlus riigipea initsiatiivil Ukraina parlamendis.

 Ja kui ”uued sõbrad” Euroopa Liidust lähiajal eelmise presidendi Janukovõtši taotletud soliidsele finantsabile ”õlga alla ei pane” (mida aga ilmselt Euroliidu majandusseisaku tingimustes ei tule; USA sellest IMF-i kaudu aga hoopiski huvitatud pole), siis võib kõne alla tulla ka Ukraina riikluse ümberkujundamine tänasest ”jagamatust unitarismist” homseks föderaalseks Ukrainaks (võrdluseks: Balkanil Bosnia ja Hertsegoviina) või isegi konföderatiivseks Ukrainaks (lepinguliselt teatud valdkondades koostoimivaks kaheks Ukraina riigiks).

 Euroopa Ülemkogu endise eesistuja Herman Van Rompuy mõtteavaldus, et ”Ukrainal oleks vaja saada detsentraliseeritud või föderaalseks riigiks”, märgib selliste arengute tunnustamise võimalikkust Euroopas.

”Külmutatud konflikt”

Globaalses mastaabis ei ole sellistes ”mõjusfääripoliitikates” midagi uut ega iseäralikku. Meedias on tavaks selliste ”külmutatud konfliktide” näitena tuua Transnistriat Moldovas, Mägi-Karabahhiat Armeenia–Aserimaa piiril, Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat Gruusias. Lisagem siia Serbiast eraldunud ”mässulise” Kosovo, juba aastakümneid probleemideta toiminud Põhja-Küprose Türgi Vabariigi ja ehk kõige markantsema näitena Hiina Vabariigi Taiwanil (nn Taibei režiimi), mida rahvusvaheline üldsus üksmeelselt tunnustab Hiina Rahvavabariigi (Peking) osana ja mida kõrvuti Vatikani paavstiriigiga tunnustab põhiliselt vaid peotäis Kesk-Ameerika ja India ookeani banaaniriike.

 Muide – kõnealustest riikidest mõnigi on tunnustanud vaidlusaluseid Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat, andes neile sellise tunnustusega Taibei ja Kosovoga võrdväärse staatuse.

 Minnes Ukraina kriisi regionaalpoliitiliselt käsitluselt üle märksa tähtsamale ja ka fundamentaalsemale globaalpoliitiliste mõjusfääride fenomeni käsitlusele, nentigem aksioomi ”kõik uus on ammu unustatud vana” elujõulisust. Mis tähendab, et ”mõjusfääride poliitika” pole globaalpoliitilises kontekstis kuhugi kadunud ja toimis ehedalt ka Ukraina kriisi katalüsaatorina; see on endiselt ”Realpolitik” – tänase maailmakorra üks osa.

Meeldigu see eestlastele või mitte

See võib meile meeldida või mitte, aga nii enne kui ka pärast eestlaste tänases ajalookäsitluses keskset kohta omavat ”Molotovi–Ribbentropi pakti” on mõjusfääride poliitika olnud maailmakorra kandvaks elemendiks läbi aegade. Alates Karl XII ja Peeter I Põhjasõjast, kus üks monarh sõjalist ebaedu tunnistades teisele ”akna Euroopasse” avas ja Eestimaa hõbedakoorma eest maha müüs. Meenutaksin ka 16.–20. sajandil toiminud koloniaalvallutuste ajastut, mil koloniaalmetropolid Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal, Holland jt mõjusfääride kartograafilisi jooni tõmbasid; ja ka Esimest Maailmasõda, kus keiserlikud Saksamaa ja Austria-Ungari nõudsid koloniaalsete mõjusfääride ümberjaotust Poolas, Balkanitel ja laiemalt; samuti Teist Maailmasõda, kus Stalin ja Hitler jagasid Moskvas sõjaeelset ning Roosevelt–Churchill–Stalin Teheranis, Jaltas ja Potsdamis sõjajärgset Euroopat (sh Baltikumi ning Eestit) jne. Eks siia nimistusse mahub ka kuulus ”Kariibi kriis” 1960, kui Kuuba jäeti Ameerika Ühendriikide ”pehmes kõhualuses” N.Liidu mõjusfääri.

Venemaa ”pehme kõhualune” ja Euroopa Liidu ”naabruspoliitika”

Ukraina on läbi aegade olnud Venemaa ”pehme kõhualune” ja sealne kriis ilmestab ”mõjusfääripoliitika” permanentset jätkukestvust. Omanäoliseks teeb selle aga asjaolu, et eksisteerivad enam kui ühed ambitsioonid.

 Üheks selliseks on majanduspoliitiliste mõjusfääride ümberjaotamine, kus EL oma ”naabruspoliitikate” kontekstis on üritanud Ukraina majanduspotentsiaali assotsieerumislepingu abil lahti haakida senisest SRÜ tolliliidust ja siduda Euroliidu majandusterritooriumiga. Et konkurents oli põhimõtteline, seda sümboliseerib Euroliidu Vilniuse tippkohtumise monogrammiga sulepea, millega Janukovõtš mõjusfääride ümberjaotamise lepingu allkirjastamata jättis, ja mille Saksamaa liidukantsler Brüsselis võitu tähistavale Porošenkole allkirja andmiseks pihku pistis. Kahtlust pole, et tegemist oli EL–Venemaa globaalpoliitilise vastasseisuga mõjusfääride ümberjaotamiseks. Mille algatas ja võitis Euroopa Liit. Ja mille arengutena on Venemaa oma majandusintegratsiooni-vektori suunanud läänest itta (koostööle Hiina Rahvavabariigiga).

Venemaa ja USA vastasseis

Teiseks globaalpoliitiliseks heitluseks mõjusfääride ümberjaotamisel Ukraina kontekstis oli Venemaa ja USA vastasseis, sisuks analoogselt 1960. a ”Kariibi kriisiga” sarnane konkurendi ”pehme kõhualuse” kirbulevõtt – sedakorda sooviga tuua NATO raketid Venemaa strateegilisse julgeolekuvööndisse.

 USA pretsedenditu huvi ja toetus (ühtaegu rahastuslik, logistiline ja nõunikkonnaga mehitatud) nii Maidani ülekasvatamisele relvastatud riigipöördeks kui ka Kiievi keskvõimu Ida-Ukraina ofensiivi õhutamisele (tähelepanu osutamata siseriikliku genotsiidi ilmingutele) on mõistetav. Sõjas on seniajani lubatud üldiselt kõik. Nii oli Koreas ja Vietnamis, Angoolas ja Mosambiigis, Afganistanis ja Iraagis – nii on see ka Ida-Ukrainas; kõikjal, kus ”mõjusfääride” jaotamise eest on võõraste relvadega sõdima pandud kohalikud. Vastasseisu mõjusfääride ümberjaotuseks võitis eeldatavalt Venemaa – tulemiks nii Krimmi staatuse muutus (NATO-vastane garantii Venemaale Mustal merel) kui ka president Porošenko naasmine tühjade kätega nii Washingtonist kui ka Walesist.

 Ka nn ”Novorossia” ja Kiievi keskvõimu vaherahu ning Ukraina teema praktiline kadumine nii Lääne kui ka Venemaa uudistetopist kinnitab, et selleks korraks on USA–Venemaa mõjusfääride piirid tõmmatud. Venemaa ja Euroliidu vastasseis majanduspoliitiliste mõjusfääride markeerimisel aga laagerdub majandussanktsioonide ”sõjas” ja gaasitarnepoliitikates (mitte üksnes Ida–Lääne ja Venemaa–Ukraina tarnetülis, vaid ka Lääne-Ukraina gaasireversi küsimustes).

Venemaa ja Euroopa Liit

Brüssel on Ukrainaga sõlmitud assotsieerumislepingu majanduskoostöö osa käivitumise aastaks edasi lükanud, Ukraina on sellele vastanud rahulolematusega. Euroliit ja Venemaa otsivad teid, kuidas paika loksunud uusi mõjusfääre pehmemalt serveerida (läbirääkimised Ukrainat läbiva Lääne transiidi kontrollimise teostusest ja SRÜ tolliliidu tollipiirireeglite leevendamiseks Venemaa–Ukraina tulevastes majandussuhetes).

 Eesti meedias, mis edukalt rakendab pressivabaduse maksimalistlikku käsitlust, on viimasel ajal tugevnenud Soome-kriitilised päevapoliitilised hinnangud, mis suhestuvad Venemaasse ja tema poliitikasse, tõmmates paralleele nn Kekkoneni vaikiva ajastuga reaalpoliitikas. See välispoliitiline liin, mis oli üles ehitatud mõjusfääride reaalpoliitika tunnustamisele, oli kaheldamatult edukas. Ukraina teema õppetunnid veenavad, et Kekkose liini alustõed ei ole võrreldes varasemaga, ka tänases maailmas kuhugi kadunud. Mis väärib mõtestamist.

[esiletõsted]

”Mõjusfääride poliitika” pole globaalpoliitilises kontekstis kuhugi kadunud ja toimis ehedalt ka Ukraina kriisi katalüsaatorina; see on endiselt ”Realpolitik” – tänase maailmakorra üks osa.

 Ukraina on läbi aegade olnud Venemaa ”pehme kõhualune” ja sealne kriis ilmestab ”mõjusfääripoliitika” permanentset jätkukestvust. Omanäoliseks teeb selle vaid asjaolu, et eksisteerivad enam kui ühed ambitsioonid.

Toimetuselt: Autor on seda lugu püüdnud avaldada ka peavoolumeedias. Postimehe arvamustoimetaja Neeme Korv vaikis 2 kuud, tema toimetuse liige Urve Eslas 3 nädalat. Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Külli-Riin Tigasson on samuti vaikinud üle 3 nädala. Vaatamata palvele öelda „ei“ või „jaa“ ehk muud korrektset teavitust anda on kõigil julgus puudunud.

TIIT TOOMSALU, ekspoliitik

Jaga |