Ikka Savisaarest. Kas ajakirjandus või inkvisitsioon?

TOOMAS LEPP, vaba kodanik

Teisipäeva, 20. märtsi meediaruumis on kolm inimest kasutanud mõisteliselt ja fraseoloogiliselt identset kirjaviisi. Kärt Anvelt Päevalehest, Keskerakonna üks siseopositsionäär Lembit Kaljuvee ja Postimehe juhtkirjakirjutaja. Kõik kolm kordavad presidendi ja peaministri poolt välja öeldud „lõplikku tõde": Savisaar on lindprii.

Postimees, juhtkiri 21.03.2012: "Savisaar mõistab hästi, et Stenbocki majja või Kadriorgu pole tal eales enam asja."

ERR, uudised 21.03.2012: Lembit Kaljuvee ütles, et fraktsioonist on Savisaarel ükskõik. Ta näeb, et temal ei ole kunagi enam asja Toompeale või Stenbocki.

Eesti Päevaleht, Kärt Anvelt 21.03.2012: Sest see kas ja kui tugev on riigikogu keskfraktsioon, Savisaart suurt ei huvita, kuna ta on ammu aru saanud, et peaministri ja presidendi kohale tal enam asja pole.

Mis asja siis?

Mõelge ja otsustage ise, kuidas on võimalik, et kolm erineva mõtte- ja kirjaviisiga inimest sõnastavad oma laused isegi grammatiliselt identselt.

Eksisteerib õrn võimalus, et ajakirjanikud kirjutasid need laused kusagilt maha - see pidi toimuma siis valgusekiirusel; sel juhul oleks tegemist mõttelaiskadest epigoonajakirjanikega, ja see ei vääriks tähelepanu.

Kui meie meediat tähelepanelikult jälgida, siis leiab sellist epigoonlust kuhjaga. Ühelt poolt viitab see sellele, et Eesti meedias on diskussiooni vähem kui Keskerakonnas, teiselt poolt on aga asi märksa hullem. Sõna ei teki tuulest, lause ei teki õhust.

Kui arvata, et kusagil eksisteerib mõttekoda, tagatuba, mille sõnavara alateadlikult kleepub - lapsus linguae kaudu on varemgi vandenõulasi paljastunud -, siis muutuvad (Savisaare-vastased) asjad selgemaks. Kaasosalised, kelle ajusid loputatakse, kasutavad identseid sõnu, lauseid,väljendeid tahtmatult. Muidugi ka ühtmoodi mõtteid. Ja see mõte on: Savisaarest tuleb lahti saada iga hinnaga.

Eesti on aga demokraatlik riik (kas ikka on?) ning Savisaare saatuse otsustavad valijad, mitte poliittehnoloogid, kuigi nood seda väga tahaksid. Ilmselt on Savisaare hävitamiseks Eestisse toodud raha ka välismaalt. Ja seda sadu kordi rohkem kui teatava kiriku ehitamiseks.

Savisaare hävitamiseks on head kõik vahendid. Tallinn on halb - Toompea hea; selle tõestamiseks võetakse vastu isegi seadusi. Viimastel päevadel kõlab see nii - „... aga Tallinna tänavad on hullemad kui kunagi varem" (Reformierakonna pressiteade, Ivi Masso Eesti Raadios jne jne). Tasuta transport on paha - AK monteerib tänavaküsitluse nii, et rahvas leiaks - tasuta sõit on ikka väga kole.

Delfi ja Kuku arvavad, et Savisaar tahab iga oma munitsipaalteoga tähelepanu poliitikalt kõrvale juhtida ning teha seda Keskerakonna nimel.

Piisab Savisaarel midagi öelda - ja momentaanselt on meedia vastupidisel seisukohal. See on muutunud täiesti naeruväärseks. On labane ja paistab ära ka kaugele- Euroopasse ja Ameerikasse. Isegi kui uskuda vandenõuteooriat, et Savisaare kukutamine on sisse imporditud, on selletaoline tümitamine muutmas Savisaart märtriks. Ja meie ajakirjanikke hampelmannideks.

Oleme jõudnud situatsiooni, kus Savisaarel on absoluutne võim meie kõigi üle. Piisab tema jaatusest, kui juba on ei-laine veerenud üle kodumaa; piisab tema ei'st ja juba on jaatuse-armee ütlejad sõna saanud kõikides väljaannetes.

Edgar Savisaare kuulutas lindpriiks president Toomas Hendrik Ilves 2010. aasta lõpuintervjuus Peeter Kaldrele, kui ta mõistis hukka Keskerakonna esimehe väidetava erakonnale raha küsimise. Kapo raport, mis seda tõestama pidi, jättis aga vastamata põhiküsimusele: kes raha küsis, milleks küsis ja kas üldse küsis? Veenvalt juhtis sellele tähelepanu Kapo endine ohvitser, kes raportist põhimõttelisi puudusi leidis.

Vaid üks mees Eestis, keda Savisaare semuks pidada ei saa, on küsinud: „Sõbrad, kas me peame ikka seda Keskerakonna siseasja ikka nii- ja naapalju arutama?" See mees oli Priit Hõbemägi. Aga see oli üle-eelmisel nädalal.

Üliarmsad Laanet ja Vakra, Seppikust rääkimata

Kõigile on muutunud järsku üliarmsaks Kalle Laanet ja Rainer Vakra, Ain Seppikust rääkimata. Kõik nad on saanud ERR-is tohutu tähelepanu - kaks „Kahekõne" saadet, lugematu arv esinemisi Hommikutelevisioonides, Ringvaadetes ja päevauudistes. Aktuaalne Kaamera kutsus järjestikku kahel päeval keskerakondlased lausa otsestuudiosse. Tekkis suur lootus: ehk on ka Kadri Simson Savisaare-vastaste seas, hääletas ju ta Laaneti väljaviskamise vastu? Aarne Rannamäe saatejuhina lausa nõudis, et inimesed Keskerakonnast kohe lahkuksi

See kõik on juba olnud. See Savisaare vastu ei aita. Kas mäletate Viisitamme asja? Kuigi prokuratuuri süüdistused olid silmatorkavalt kõhnukesed, jätkus meie ajakirjandushuntidel energiat Viisitamm enne kohtuotsust maatasa peksta. Piisas Viisitammel vaid poole sõnagagi Savisaart kritiseerida, kui oligi kangelane sündinud. Kui aga Viisitamm õigeks mõisteti, ei saanud sellest eriti keegi teada.

Sama on juhtunud Panovi, Efendijevi, Kaevatsi ja paljude teistega. Ajakirjanduslik võim on olnud ühepoolne ja armutu

Keskerakonna juhatuse koosolek oli nii meie vabariigi kui ka maailma sündmus number üks! Kanal2 tegi isegi Keskerakonna ukselävelt otseülekande, mille kogenud Ingrid Sembach-Hõbemägi siiski erapooletult ja uudislikult läbi viis. Uudistesaade peabki operatiivne olema. Mis aga kõige olulisem - Ingrid esitas küsimusi ka Edgar Savisaarele. Veidi hilinenult tegi sedasama Delfi.

Aktuaalsel Kaameral pole au ega südametunnistust

Täiesti vastuvõtmatu on aga see, et meie teleuudiste au ja südametunnistus „Aktuaalne Kaamera" ei ole suutnud Savisaarelt sõnagi eetrisse saada, kuigi temavastase kihutustööga tegeldakse iga päev. Ma mäletan praeguse Ringhäälingunõukogu juhi Hagi Šeini rohelist raamatut, kus on kenasti kirjas avalik-õigusliku televisiooni ülesanded ja kohustused. Hagi, anna palun seda oma AK ajakirjanikele ometi lugeda!

Keskerakonna ja Savisaare kirstukaane lõi kinni aga musta-pori-mees Mihkel Raud. Ogar, debiilik, stalinlik, hullumeelne - need olid väljendid, mis kõlasid TV3 eetris iseloomustamaks Edgar Savisaart kui erakonnajuhti. Laanet aga oli õilishing. Raud ei küsinud kordagi, mille eest Kalle Laanet demokraatliku hääletuse (9:5) tulemusena ikkagi erakonnast välja visati. (Seda ei ole, muuseas, teinud mitte keegi.)

Kuid Laanet, rääkimata Seppikust, kuulub nende hulka, kes koalitsiooniparteide meestega lõunatamas käis/käib.

Ei jõua mina ära imestada, kui head suppi ikkagi need kokad keedavad, sest meeles on veel Tarmo Männi ülejooksmine Rahvaliidust Reformierakonda. Ei saa ju inimest ka süüdistada, sest parteivahetamine pärast valijatelt mandaadi saamist on tegelikult südametunnistuse värk - on ju! -, kuhu meil asja pole. Istugu siis ülejooksik Riigikogu aknapoolses, keskmises või põrandaaluses reas!

Huvitav, kas näiteks Barack Obamale meeldiks, kui tema lähimad parteikaaslased käivad (salaja) suppi söömas vabariiklaste peakokaga?

Pole imestada, kui Keskerakonna järgmised reitingud Reformierakonda ületavad, sest meedia on selleks kogu oma jõu andnud. Edgar Savisaarel tuleb igatahes tänada Mihkel Rauda, sest olla teotatud Rootsi kapitali erakanalis on ikkagi suur au.

Võitlus käib võimu pärast. Seesama mõttekoda, kes hävitas Rahvaliidu, on hävitamas Keskerakonda. On külvamas segadust ka IRL-i seas. Kellegi suur soov ja nägemus on, et Eestisse jääks tulevikus vaid kaks parteid.

Keskerakonda hävitada ilma Savisaart purustamata on aga võimatu. Poliittehnoloogid kasutavad selleks Laanetit, Vakrat jt. Hämmastav on see, et Savisaare kukutajate peamine argument on - Savisaar on autoritaarne. Kõik opositsionäärid olla nõus samas Keskerakonna poliitilise platvormiga. (Tuletage meelde autoritaarsusevabu Rohelisi kui erakonda! Kus nad nüüd on?)

Mida siis tegelikult tahetakse? Mis viib rähnipoja puu otsa?

Võim on see, mille nimel võideldakse

Ühelt poolt on see nagu loodusliku protsessi üks ja edasiviiv osa. Nii nagu loomapopulatsiooni juhti seiravad sajad jäärased silmapaarid, oodates oma hetke, nõnda ka erakondade nooremad liikmed tahaksid haarata tüüri ja teha tegusid.

See on osaliselt loomulik protsess. Seda aga loomariigis. Meie oleme inimesed - kui oleme... Kui loomariigis teevad oma lõpliku otsuse aeg ja instinktid, siis erakonnariigis tihti intriigid ja valed.

Marju Lauristin ütles mulle ühes intervjuus Edgar Savisaart iseloomustades, et Savisaar ärkab siis, kui situatsioon on keeruline, vaat et lausa revolutsiooniline, ning siis on Savisaar tugev.

Oma tugevust näitas Savisaar ka viimasel Keskerakonna juhatuse koosolekul. Meie ajakirjanduse arvates tuleb aga parteijuhatuse häältes 9:5 näha vajadust Savisaarel taanduda, aga riigikogulaste häältest 55:46 tuleb välja lugeda koalitsiooni õigust valitseda.

On kahetsusväärne, kui laseme käsumõtteid importida ning ajakirjandusel neid võimendada. Ja kui mõne mõttekoja/kanali arvates ei ole diskussiooni vaja ning kuulatakse vaid üht poolt, siis Eestimaa huvides see ei ole. See tee viib paratamatult inkvisitsioonini.

TOOMAS LEPP, vaba kodanik

Artikkel oli esmalt adresseeritud Delfile. Lepp kirjutas samal teemal lühendatult ka 26. märtsil ajalehes Pealinn.

[esiletõsted]

Ilmselt on Savisaare hävitamiseks Eestisse toodud raha ka välismaalt. Ja seda sadu kordi rohkem kui teatava kiriku ehitamiseks.

Ma mäletan praeguse Ringhäälingunõukogu juhi Hagi Šeini rohelist raamatut, kus on kenasti kirjas avalik-õigusliku televisiooni ülesanded ja kohustused. Hagi, anna palun seda oma AK ajakirjanikele ometi lugeda!

Edgar Savisaarel tuleb igatahes tänada Mihkel Rauda, sest olla teotatud Rootsi kapitali erakanalis on ikkagi suur au.

Jaga |