Tulevik on meist igaühe kätes

Püüdsime kõrvale jätta oma teadmised sellest, mis asi maailm on ning kuidas on inimkond ja iga inimindiviid üles ehitatud. Püüdsime ära unustada oma teadmised majandusest, finantsidest ja poliitikast ning mitte mingil juhul uskuda, et teisiti ei saa midagi olla. Püüdsime kõige peale vaadata natuke abstraktsemalt.

Vanad ja uued kriisid

Kõigi varasemate kriiside ajal olid kusagil maailma otsas sellised paigad, kus sai halva aja üle elada. Kui olid sul probleemid Ameerikas, sõitsid Euroopasse; kui olid probleemid Euroopas, põgenesid Ameerikasse või Austraaliasse või kusagile sooja mere saarele – eemale kogu sellest jamast. Ainus vajalik asi oli õiges vääringus raha. Rahakohver näpu otsas, sõitsidki siis ühest kohast teise, päästes ennast ja oma mammonat kriisi küüsist.

Kui sul aga raha ei juhtunud olema, oli sinu jaoks küllalt tähtsusetu, kus kannatada ja kes sinu seljast selle kolmandagi naha koorib.

Praegu aga elame totaalselt globaalses maailmas. Enam ei ole kohta, kuhu end peita kriisi eest, et see ajajärk vaikselt kusagil päikeselõõsas üle elada. Oleme kõik üksteisega  tihedasti seotud – ühe ebaõnn mõjutab nüüd ka kõigi teiste elu, nii et meil ei ole isegi mõnusaks parastamiseks enam võimalust. Igasugune teisele kahju soovimine kujuneb iseendale kahju tegemiseks.

Tulevikuvõimalused

Siiani vaadatakse enamikes majandus- ja poliitringkondades praegu toimuvale kui järjekordsele kriisile – koletule ja suurimale, mida inimkond on kunagi näinud. Tulevik tundub küllalt trööstitu. Raha saab inimestel aina vähem olema, töökohti samuti. Hüpoteeki maksta ei jõuta, laste koolitamine käib üle jõu ja eks koolegi ole üha vähem. Aina vähemaks jääb  Haigekassa finantseeritavaid meditsiiniteenuseid, kuigi oleme aastaid oma raha sellesse puuki toppinud.

Valitsus aga on otsustanud stabiliseerimisreservi lahti nööpida. Ehk äkki selleks, et endale saaks veel mõned preemiad teha ja siis, viimse raha eest, veekahureid muretseda? Eks ikka selleks, et ennast lootusetult raskesse olukorda viidud rahvahulkade eest kaitsta.

Kui meie valitsevad ringkonnad suudaksid kasvõi natukene sellele asjale laiemalt vaadata, nad näeksid, et inimkond on muutunud ühtseks organismiks, et kriis on meid kõiki ühendanud. Näeksid, et tänasest kriisist on võimalik välja tulla vaid üheskoos. Ja mis täiesti pretsedenditu – alles aprilli algul kirjutasid maailma 20 võimsama riigi juhid alla ühismemorandumile, kinnitades arusaama, et kriisist ei pääse üksinda mitte keegi, et tuleb leida mingid täiesti uued kooselamise vormid ja võimalused. Kas need vormid ja võimalused leitakse ning inimkond tõuseb fööniksina vana maailmakorra rusudelt, või kaome kui ebaõnnestunud eksperiment olematusse? Et kuhugi püüdmatusse minevikku on jäämas aeg, mil pidime käituma kui lihatükki rebivad loomad – need, kes suutsid mõelda vaid iseenda kõhutäiele ning   kõhutäidet hankisid liigikaaslaste elu ja tervise hinnaga. Et kätte on jõudmas aeg mõelda kogu organismi heaolule, sest vastasel juhul kujuneb välja aeglane enesetapp.

Vähirakud

Igasuguse organismi rakud töötavad kogu süsteemi hea käekäigu hüvanguks, mitte aga vaid endi heaks. Iga organ teeb oma tööd, mõistes, et sellest sõltub kogu organismi elujõud. Iga organ teab, et tema tööd ei saa mitte keegi teine ära teha, ning järelikult sõltub tema enda elujõud ja tervis sellest, kui hästi ta oma tööd teeb. Suhteliselt terve organismi rakkude eesmärk on seega teha organismi heaks nii palju  kui võimalik.

Inimorganismis on aga üht sorti rakke, mis tegelevad üksnes  enda isu täitmisega, mõtlevad ainult iseendale, tehes seda teiste arvel. Need on vähirakud.

Vähirakkude eesmärk on vaid uue asuala hõivamine, seal söömine ja paljunemine. Nad ei loo mitte midagi, kui mitte pidada loomiseks endasarnaste parasiitide sigitamist. Nad imevad vaid elujõudu teistelt rakkudelt – tapavad neid. Niisugused ei suuda mõista, et, hävitades seda, mis neid ümbritseb, hävitavad nad paratamatult ka iseennast. Nendel olgu vaid ruumi rahuldada omaenda isiklikke vajadusi: pärast meid tulgu või veeuputus!

Madu, kes õgib oma saba

Kui ümberringi vaatame, näeme ka oma ühiskonnas hulgaliselt selliseid haigestunud rakke, kelle ainus eesmärk on iga hinna eest säilitada vaid omaenda toidulaud ja keda ei huvita hoopiski see, kas teised ka süüa saavad.

Tänu Jumalale on meil, erinevalt pärisrakkudest, olemas loogiline mõistus ja me võime teha teatud järeldusi, kui oleme piisavalt avatud silmadega jälginud, mis meie ümber toimub. Praegused tendentsid näitavad, et Maailm või Loodus tervendab ja harmoniseerib end ise ning et teda huvitab suhteliselt vähe, kas inimene tahab selles protsessis osaleda või mitte. Vana maailma haiged rakud söövad lõpuks ise end ära.

Milleks meile totaalne isolatsioon?

Jälgides seda, mis meie ühiskonnas toimub, jääb vahel mulje, et valitsus teeb kõik selleks, et viia Eesti nii totaalsesse isolatsiooni, et sellest ei saa enam parimagi tahtmise juures välja. Tehakse kõik, et poleks mingit dialoogi kohalike eestlaste ja venelaste vahel, või kui ongi, siis ainult üksteist sõimates.

Juba aastaid on tegeldud sellega, et Eesti põllumajandus jm majandus (nii palju, kui seda veel alles on) vundamendini maha kiskuda, laiali  lõhkuda selle vundamentki, pildudes kivid kõige sügavama kuristiku põhja, et neid mitte keegi ja mitte kunagi üles ei leiaks.

Meile seletatakse, et majandus ja transiit olevat Eestile lausa kahjulikud – kasu sellest polevat, ja üldse olevat see üks „venelaste asi“. Põllumajandus olevat mõttetu – ostame kõike poest. Tööpuudus olevat kasulik – pered saavad, näe, rohkem üheskoos olla. Ja nii edasi!

Jääb mulje, et need vähirakud on ette võtnud enda võimalikult kiire ärahävitamise. Nüüd on küll igal inimesel vaja teha omaenda valik: kas minna koos selle haigusega ajaloo solgipange või häälestada ennast hoopis teisele lainele – hakata Loojateks, elades Uue Maa seaduste järgi, teha nii palju kui võimalik teiste heaks.

Maailma Tarkade Nõukogu liige, akadeemik ja onkoloogiaprofessor Michael Laitman on küsimusele, mida saab tavaline inimene teha, et kriisile vastu seista, vastanud nii: “Inimene peab hakkama suhtuma teistesse kui iseendasse. [...] Oleme täna situatsioonis, kus oleme niivõrd tihedasti üksteisega seotud, et teistest eraldi juba hakkama ei saa. [...] Lõppkokkuvõttes jõuame varem või hiljem tasakaaluseisundisse Loodusega. Meist endist oleneb, kas lühendada seda teed kõige täiuslikuma ja toredama loodusega harmoonias olemise seisundini või teha ta jäigaks, raskeks, täis kannatusi ja vägivalda igal tasandil. [...] Vaid meist kõigist, ja ka teist, oleneb milline see tee olema saab.“

Õnn on enda teha

Vaid meie endi valida on, kuidas käituda. Kas jääda ootama lohutavaid uudiseid telerist või Postimehest, et Ansip lahendab lõpuks kõik probleemid, et hea onu tõstab meie palka ja kõik saab korda? Või hakkame end lõpuks ometi maailmaorganismi osana tundma?

Ükskõik, kuidas me ka ei käituks, tuleb meeles pidada – meie tulevik sõltub sellest, kui kiiresti tahame selgusele jõuda, mida tähendavad piiblisõnad: armasta oma ligimest kui iseennast!

IVARI VEE

ivari@kesknadal

Jaga |