Tiit Vähi: Eesti riiki juhivad Tiit Madisson ja Jüri Liim

Enesekindlusest pakatav endine peaminister, Sillamäe sadama ja Silmet Grupi omanik lükkab ümber jutud suurde poliitikasse naasmisest. Selle asemel mõtleb Tiit Vähi hoopis puhkusele jääda ja oma äri hiinlastele maha müüa.

 Kas Eesti majanduses praegu midagi head ka on?

Eesti riik toimib...

Halb on see, et oleme loobunud seni edu toonud majanduse alustest –vabadusest, avatusest, tasakaalus riigieelarvest. Riik saab sellega igal aastal 10 miljardit krooni kahju.

 Kuidas nii?

Vabadust meil täna pole. Jüri Liimi ja Tiit Madissoni tegevus mõjutab Eesti majanduspoliitikat rohkem kui peaministri või majandusministri otsused. Kuid Liim ja Madisson pole liberaalid, vaid rahvusdogmaatikud, kes vaatavad tagasi, mitte edasi.

Avatud me ka pole. Taastasime oma iseseisvuse, rahareformiga lõime majanduse, Euroopa Liitu ja NATO-sse astudes avasime turu ja saime julgeolekukaitse. Nüüd oleks vaja astuda järgmine samm – asjad Venemaaga korda ajada. Sõlmida piirilepingu ja sõjahaudade kaitse lepingu ning konstruktiivselt liituda Nordstreami gaasitrassi arutellu. Samuti lõpetada russofoobne retoorika tipp-poliitikute tasemel. Kuid selle asemel oleme tupikriik.

Transiit kiratseb, kuid küsitakse: kas seda on meile üldse vaja? See on väga rumal küsimusepüstitus peaministri poolt. Globaalse tööjaotuse kohaselt liigub kaupade tootmine linnadest ja Euroopast välja, sinna, kus on toore ning odavam tööjõud ja energia. Et kaubad jõuaksid õigesse kohta, on vaja logistilist ahelat – transporti, laomajandust ja transiiti. Eesti geograafiline asend on Euraasia mõistes parim. Miks me siis ei kasuta seda? See, kes ütleb, et meil pole Venemaad vaja, on masohhist. Maailmas on neli suurt arenevat turgu: Venemaa, Brasiilia, Hiina, India. Venemaa on meile kõige lähedasem, jõukas ja ressursirikas riik, kust võiksime osta tooret ja kuhu müüa kaupa. Venemaa turg on sama suur kui Itaalia või Inglismaa, ja kümne aasta pärast jõuab järele Saksamaale ja seejärel Jaapanile. Kui Eesti ütleb ainsa riigina, et tal seda turgu vaja pole, milleks siis meile kommertspankade krediidiressurss ning mida tulevad siia tegema välisinvestorid?

 Venelased on majandussuhetes jõupositsioonil?

Ma ei ütleks, et venelased on halvemad läbirääkimispartnerid kui hiinlased. Venelasi ei saa süüdistada, et nad kaitsevad oma huve. Vladimir Putin on teinud küll palju vigu, kuid ta on taastanud stabiilse Venemaa ja ajanud hästi Vene asja. Kui kaua Venemaa õitseb – niikaua, kui maavarade hinnad on kõrged? Araabia Ühendemiraatides sõitsid inimesed kunagi kaamelitega ja elasid telkides, siis aga leiti sealt naftat, ja nüüd arendatakse kinnisvara, turismi ja logistikat. Ehk valdkondi, mis võimaldavad tulevikus vähem naftadollaritest sõltuda.

Venemaa püüab teha midagi sellesarnast. Euroopa tootmisest on täna kolmandik seotud Venemaa rikkaliku maapõue ressurssidega, olgu selleks gaas, nafta või metallid.

 Millised on teie soovitused Tallinna Sadama nõukogule, kes arutab Muuga laiendust ning koostöös hiinlastega konteineriterminali rajamist?

Kui nad arvestaks vaid tänast seisu, peaksid nad 30 sekundiga ära otsustama, et seda ei tule. Kui nad vaatavad tulevikku, kiidavad nad selle heaks. Kuid nad peavad arvestama, et meie Sillamäel juba ehitame peaaegu sama suurt konteineriterminali ning see saab valmis järgmisel sügisel. Tänaste Eesti–Vene suhete juures ning piiriületuspunktide seisukorda arvestades ei ole ruumi kahele terminalile. Kui meie saame järgmisel aastal valmis, pole neil järelikult mõtet kiirustada.

 Kas meil tasub Hiina transiidile lootma jääda?

Venemaa on transiidi siht- ja lähteriik. Venemaast ei saa üle ega ümber. Küsin vastu: kas hiinlased on oluliselt demokraatlikumad kui venelased?

Tiibetis toimuvat arvestades: ei ole

Olen hiinlastega palju äri ajanud ja pole Hiinasse kunagi Eesti demokraatiat tahtnud eksportida. Kuid läbisaamine nendega ei ole lihtsam kui venelastega.

Meil ei tasu loota, et toome siia hiinlased, nemad lepivad kokku venelastega, ja transiit läheb liikuma, kui jätkuvalt torgime venelasi piirilepingu preambula ja sõjahaudade seadusega, kui nõuame ligipääsu Vene arhiividele, tahame tagasi presidendi ametiketti ning Ärma talu seinalt kaduma läinud kella. Naabriga peame hästi läbi saama, sest seda me vahetada ei saa.

Ehk lihtsalt unustame need nõudmised?

Kuidas nõuda – selles on küsimus. Mina olen Venemaaga paljus kokkuleppele jõudnud, saavutanud muu hulgas rublatsoonist lahkumise kokkulepped jne. Kõik küsimused ei pea olema ühes läbirääkimiste korvis. Juba 1995. aastal, kui olin peaminister, teadsime, et preambulaga piirilepingut kunagi ei saavuta.

 Kui palju on Venemaal Eesti sadamaid vaja?

Pronkssõduri-saaga tagajärjel vähenes transiit Eesti suunal 40 protsenti, ent kasvas Läti suunal ilma eriliste investeeringuteta 37 protsenti. Venemaa ei suutnud kaupa oma sadamatesse võtta, ja see läks naabrite juurde. Sillamäe sadam on umbes kolme miljardi krooni eest välisinvesteeringuid kaotanud. Venemaa raudtee ja sadamad said nii palju raha, et Venemaa raudtee juht rõõmustas: mida tema ei saavutanud 15 aastaga, saavutas Ansip ühe päevaga! Nüüd ilmselt kerkivad tänutäheks Ansipile ausambad nii Ust-Lugas kui ka Ventspilsis.

 Kuidas Sillamäe sadamal läheb?

2007. aasta tulemused olid nii head kui võimalik, kuid mahud jäid prognoositule kaks korda alla. Pärast aprillisündmusi tuli üle piiri meie sadamasse seitse korda vähem kaupa. Tänavu hoiame, hambad ristis, möödunud aasta taset. Ja usume oma sadamaprojektisse – mis siis, et ümberringi on suur jama.

Väidate, et kriitika valitsuse suunal pole seotud Sillamäe sadama ärimahtude vähenemisega.

Selliseid kõrge projektiväärtusega ettevõtteid, nagu Sillamäe sadam, on Eestis vähe. Tore firma on ka näiteks Fjodor Bermani Balti Laevaremonditehas või Enn Pandi Tallink. Kuid üsna nende järel tuleme meie. Kui vaataksime tänast olukorda, möödunud ja järgmist aastat ning satuksime sellest suurde ahastusse, poleks meil üldse mõtet majanduses olla. Sadamaid ehitatakse tuhandeks aastaks! Kuigi Pronkssõduri ja Ansipi jama pärast tuleb meil paar miljonit krooni projektile juurde investeerida, pole see mingi katastroof. Kui me seda ei suuda, leiame kellegi, kes sadama väga kõrge hinnaga ära ostab. Transiidiäri „vana kala" Endel Siff arvab, et sadamatesse ja raudteedesse ei peaks enam sentigi investeerima. Mina, kui suhteliselt noorem „transiidikala", ütlen, et Eesti transiidi parimad ajad on veel ees.

Täna on transiit poliitikas kinni. Mina vaatan ettepoole, mitte tahapoole. Ja näen, et Venemaa astub Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), Venemaa ja Euroopa Liit sõlmivad koostöökokkuleppe, mida on mõlemal vaja, ning et Euroopa Liit liigub sammhaaval konföderatsiooni suunas, mis tähenda, et tulevikus piisab Euroopal võib-olla vaid ühest välisministrist ning et võib-olla saab Eesti–Vene suhete kujundajaks just see, Brüsselis istuv välisminister. Kui see saab nii olema, muutub Sillamäe sadam regiooni kõige tähtsamaks sadamaks. Me peame selleks valmistuma, ja kui me ei suuda oma finantsvõimekusega seda arengut juhtida, peame rahvusvaheliseks börsiettevõtteks hakkama, et ajaga kaasas käia.

Transiiti ja tehnoloogiat ei saa vastandada. Kui sellises kõrgtehnoloogilises riigis nagu Jaapan töötab tehnoloogiasektoris vaid 10–15 protsenti tööjõust, siis vaevalt see sektor Eestis suuremaks saab.

 Mis on Ansipi probleem?

Võib-olla vaevab teda endise komparteitöötaja sündroom? Ta pole otsustes vaba, vaid peab kogu aeg tõestama, et on usklikum kui Rooma paavst. Sama lugu oli Slobodan Miloseviciga, kes alguses oli suur komparteitegelane, kuid hiljem muutus suureks rahvuslaseks, läks Bosniasse ja kuulutas: „600 aastat tagasi saime siin peksa, enam ei peksta meid siin kunagi!“

 Aga millest tuleb peaministri suhteliselt suur populaarsus „katku" ajal?

Rahvuslikel tunnetel mängimisest, nagu ka Milosevici puhul. Nii saab Ansip hääli võtta rahvuslikelt parteidelt.

 Kes oleks Eestile parim peaminister?

Täna on meil kõige halvem. Head peaministrid oleksid Indrek Neivelt või Raivo Vare.

Minu arvates peaks Eesti poliitikas olema rohkem asjatundjaid, sest kentsakas on parlamendisaadikute või ametnikega rääkida teemal „Eesti on mereriik“, kui nad teavad vaid seda, et Eestit ümbritseb meri. Poliitiline eliit ei tegele täna riigi ja rahva probleemidega, vaid erakonna poliitiliste probleemidega ja selle kombinatoorikaga, kuidas teistele parteidele ära teha.

 Miks olete veendunud, et sügisel tuleb valitsusel veel teinegi miinuseelarve teha?

2008. aasta riigieelarve planeeriti 2007. aasta esimese poole järgi. Arvud viidi mudelisse, kuid mudel andis vale vastuse, sest lähteandmed olid valed. Ansip rääkis kõige suurema ülejäägiga eelarvest ja valitsus jagas heldelt palgatõuse. Praegune miinuseelarve tehti Rahandusministeeriumi prognoosi järgi, mille kohaselt kasvab Eesti majandus tänavu 3,7 protsenti. Mina usaldan rohkem Eesti Panka, kes hindab kasvuks kuni kaks protsenti. Järelikult tulebki veel üks lisaeelarve.

 Kas pürite ise tipp-poliitikasse tagasi?

Mul pole mingeid poliitilisi ambitsioone. Olen oma panuse andnud ning selleks, et saaks tulla uus põlvkond, peab vana lahkuma, mitte kohast kinni hoidma. Mina soovin jätkata majandusprojektidega, ja kui see pole Eesti riigis võimalik, müün nad hiinlastele, eurooplastele või ameeriklastele maha, kui nad suudavad üle Eesti valitsuse pea Moskvaga kokku leppida, et rongid liiguvad. Mina ei hakkaks Sillamäel oma kohalolekuga seda takistama.

 Müüksite ära – ja edasi?

Siis oleksin osalenud riigi majanduse ehitamisel, teinud sadama ja raudteejaama ning võib-olla peaksin siis hakkama lennujaama ehitama!

 Või kolite Hispaaniasse?

Ei, mulle meeldib Eestis. Ja ma ei näe mõtet soetada endale kusagil Prantsuse Rivieras, Hispaanias või Kreekas maja.

 Mida tahate veel saavutada?

Elus on palju tööd tehtud. Võib-olla oleks aeg hoopis puhata. Aga ma kahtlen, et suudan hommikul kauem kui kella kaheksani magada. Kui ma tööl ei käi, muutun kõikidele kodustele kohutavalt tüütuks. Ainult laupäeviti ja pühapäeviti, umbes 3–4 tundi, suudan olla nii, et midagi ei tee.

 Üle ei karda pingutada?

Töö pakub mulle lõbu. Ja tervis on hea, sest teen iga päev kodus pool tundi trenni. Jooksen, tõstan kangi ja ujun.

 Tunnete end igati õnnelikuna?

Kas ma näen õnnetu välja?

 Eesti Ekspressi ajakirjaniku Toivo Tänavsuu intervjuu Tiit Vähiga ilmus 6. mail Eesti Ekspressi online'is. Paberkandjal ilmub intervjuu esmakordselt.

Allikas: Toivo Tänavsuu blogi.

Jaga |