Euroopa Parlamendi valimised: kuidas läks esimesel korral?

Kõvasti võitis eurovalimistel toetust juurde Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE), pisut vähem Isamaaliit. Ülejäänud kaotasid; kõige enam  Res Publica, teised vähem.

Millest selline erinevus? Raske uskuda, et valitsuskoalitsiooni juhtiv erakond Res Publica, kes andis suure panuse, et Eesti eelmisel sügisel rahvahääletusel „jah“ ütles, oli lühikese ajaga osanud kõik maha mängida.

Sama võimatuna tundub, et SDE, kes Riigikogu valimistel kõikus piiri peal, kas üldse Eesti parlamenti esindust saada, osutus Europarlamendi valimistel erakonnaks, tänu kellele võis rääkida isegi sotsiaaldemokraatlikust pöördest.

Miks läks niiviisi?

Vastus pole isegi mitte eriti keeruline, kuid on vastuoluline. Hinnangutes valimistele erinevates  ühiskondades lähtub analüütiline maailm sageli teadmisest, et valija teeb otsustuse, tuginedes  konkreetsele erakonnale ja tema  programmile; või on valikukeskmes kandidaadi isik kõigi oma tugevate ja nõrkade külgedega.

Meie, s.t Tartu Ülikooli praegune riigiteaduste instituut (varasem politoloogiaosakond), oleme oma uuringutes vastust sellele probleemile tahtnud teada saada juba kümmekond aastat. Meid mõjutas seda uurima ehk siis esmalt inimestelt järele küsima teadmine, et programmilist eelistust pidas teadusmaailm (ja selle mõjul ka poliitiline maailm) arenenud ühiskonna tunnusjooneks ning kandidaadi eelistamist valimistel vaadeldi kui nõukogude aja jäänukit.

Olgu järgnevalt võrdluseks toodud vastavad eelistused, mis on välja selgitatud kolme arvamusuuringu põhjal –  kahtedel  viimastel Riigikogu valimistel ja nende vahele lükitud Europarlamendi valimistel.

Märkus: see, mis sajast protsendist puudu jääb, ei hõlma ainult isikuvalimiste eelistajaid; sinna mahub veel kolmaski võimalus – need, kellele nii erakond kui ka kandidaat olid mõlemad olulised.

Kui Riigikogu valimistel on selge suundumus programmiliste valimiste suunas, siis 2004. a. Europarlamendi valimistel toimus järsk muudatus isikuvalimiste kasuks. Nendel valimistel 54% valimas käinutest ütles, et nad hääletasid, võttes aluseks kandidaadi isiku.

Erakondade kaupa eraldi olid olemas vahed. Kõige vähem tegid oma valiku kandidaadi põhjal (seega olid kõige enam programmilised) toonased Isamaaliidu valijad, kuid nendegi vastav näitaja oli teiste valimistega võrreldes kaunis kõrge – pisut enam kui kolmandik võttis valiku tegemisel alusel kandidaadi. Isamaaliidule vastandus SDE  praktiliselt kaks korda kõrgema näitajaga – kaks kolmandikku selle partei toetajatest ütles, et nad kujundasid oma otsuse kandidaadi isiku põhjal. Ülejäänud neli suuremat erakonda jäid nende kahe vahele, kõikudes 40–45% piires.

See vast oligi peamine põhjus, miks viis aastat tagasi paljud prognoosid untsu läksid. Eksisid rahvusvahelised agentuurid ja eksisin ka mina, kuna kõik me olime muutunud liialt kindlaks, et Eesti valija otsustab ennekõike erakonna programmiliste arusaamade alusel, jättes kuhugi kaugele valikutegemise kandidaadi isikuomaduste põhjal.

Miks nii vähe käis valimas?

Europarlamendi valimised pole kusagil eriti populaarsed - üleriigilistest ja ka kohalikest valimistest jääb nendel osalemine tahapoole. Üldise valimispessimismi teadasaamiseks oleme tavaliselt esitanud küsimuse  “Miks Te ei osalenud viimastel valimistel?”. Kui võrrelda eurovalimisi Riigikogu omadega, siis suur erinevus torkab silma vast ainult ühes tahus – 2004. a. ei osalenud märkimisväärselt palju inimesi põhjusel, mida võiks kokku võtta sõnaga inimlikud. Siia alla mahuvad nii tööülesannetele toetumine, halb tervis või siis ebamäärane ei saanud valima minna. Selliseid inimesi on olnud alati, kuid Riigikogu valimistel vähem. Eurovalimistel oli selliste vastuste osakaal valimas mitte käinute seas praktiliselt 50%. Seda võiks pisut küüniliselt tõlgendada ka nii – põhjuse valima mitte tulla leiab alati.

Tugevuselt teine põhjendus oli juba poliitiline, ning see peaks mõtlema panema nii erakondi kui ka ühiskonda tervikuna. Minu hääl ei otsusta midagi – see on kui etteheide meile kõigile.

On selge, et kõike muuta pole ei erakondade ega riigi võimuses. Eesti on väike ja jääb selleks, ning suuresti seetõttu ei otsusta me üksinda Euroopas midagi. Seda tuleb korvata millegi muuga – esimese retsepti selleks kirjutas välja Jakob Hurt juba poolteist sajandit tagasi. Kuid võib-olla toimuvad muutused ka kiiremini – viimaste Riigikogu valimiste aegu kurtis sama probleemi ainult 11% valimas mitte käinutest. Kas oli kumbki neist juhuslik võnge – eks see selgub alles aastate pärast.

Muud põhjused (poliitikute mitteusaldamine, sobiva kandidaadi mitteleidmine, huvipuudus poliitika vastu) olid nii eurovalimiste kui ka Riigikogu valimiste puhul laias laastus ühesugused.

Õhkõrn järeldus: paistab, et osalus eurovalimistel oli madal ennekõike seetõttu, et valija ei saanudki päris täpselt aru, mida temalt tahetakse või miks tema valimas käimine nii tähtis on. Muud põhjused poliitiliseks passiivsuseks näivad olevat samad, mis tavalistelgi valimistel, kuid ainult pisut suuremal hulgal. Europarlamenti ennast süüdistada oleks raske – seesama küsitlus ütles, et ainult 4% ei tulnud valima seepärast, et nad ei usalda Euroopa Parlamenti.

Kes võitis, kes kaotas?

Suurim võitja oli SDE, kes kasvatas viimaste Riigikogu valimiste tulemuse (7%) enam kui kolmandikuni. Kergelt plussi jäi Isamaaliit. Ülejäänud olid kaotajad. Seda kinnitab ka eelpool esitatud andmestik.

Kuid nii võitjate kui ka kaotajate puhul pakub alati huvi üks igevene küsimus: kelle arvel? Umbkaudu on ka see probleem 2004. a. küsitluse põhjal teada.  “Kelle poolt Te hääletasite 2003. a. Riigikogu valimistel?” – niiviisi kõlas küsimus. Ja kuna on teada, millise erakonna poolt inimene hääletas eurovalimistel, siis pole keeruline need kaks asja kokku panna. 

Seda  liikumist saab vaadelda kaheti. Kõigepealt nende seas, kes valimas käisid, ja siis selles rahvaosas,  kes oma hääle andmisest loobus.

Valimaskäinute puhul pakub enam huvi see: kellelt siis SDE hääli üle lõi? Hakkame sellest pihta, et SDE enda panus oli peaaegu 20%. See tähendab, et ligikaudu 80% tuli teiste erakondade toetajate arvel. Kõige rohkem panustasid SDE edusse aasta varem Res Publicat toetanud  – selle erakonna poolt 2003. a. hääletanute osakaal SDE valijaskonnas aastapäevad hiljem moodustas peaaegu 40%. Reformierakonna arvelt tuli 15% ning ülejäänu jagunes praktiliselt võrdselt Isamaaliidu, Keskerakonna ja Rahvaliidu endiste valijate vahel.

Isamaaliit säilitas umbes pooled oma endistest toetajatest. Juurde sai ta Res Publicalt 15%, teistelt vähem. Õige pisut (5%) tuli isegi SDE arvelt.

Res Publica oli see erakond, mis kõige lagedamaks tehti. Eelmisel aastal tema poolt hääletanutest jäi kindlaks ainult kuuendik. SDE oli selleks parteiks, kuhu läks üle enam kui pool Res Publica kunagistest toetajatest.

Ülejäänud erakondadest võib kõige enam heameelt tunda Keskerakond – kui kaotajad üldse saavadki heameelt tunda. Keskerakond oli see partei, mis kõige rohkem säilitas oma endisi valijaid – enam kui 90% eurovalimistel Keskerakonna poolt hääletanutest toetas sama erakonda ka 2003. a.

Kaotajad olid selles valdkonnas üldse edukamad kui võitjad. Isegi Res Publica  puhul oli enam kui kaks kolmandikku neid, kes toetasid seda erakonda ka Riigikogu valimistel. Rahvaliit ja Reformierakond olid õige pisut kõrgemal.

Teine huvipakkuv seltskond on need, kes ei osalenud eurovalimistel, kuid kes andsid oma hääle 2003. a. Riigikogu valimistel. Selles pingereas kaotas kõige vähem Isamaaliit, kelle 2003. a. toetajatest ei tulnud uutele valimistele umbes kolmandik. Suhteliselt hästi läks Res Publical, kelle omaaegsetest valijatest ei ilmunud kohale pisut üle 40%.

Kuid, nagu eelpool nägime, hääletasid kohaletulnud suuresti ka teiste erakondade poolt. Isegi SDE kaotas päris palju, kuid siiski vähem kui pooled tema kunagistest pooldajatest nüüd ei osalenud. Ülejäänud kolmel  erakonnal oli see näitaja enam-vähem sarnane – õige pisut üle poole nende omaaegsetest valijatest lihtsalt eiras eurovalimisi.

REIN TOOMLA,  politoloog

Loe ka:

Rein Toomla, “Mitte nimi, vaid erakond! Küsimused Europarlamendi valimisseaduse ümber” (Kesknädal, 25. märts)

Rein Toomla, “Eurovalimised: ring ümber kandidaatide” (Kesknädal, 15. aprill)

Rein Toomla, “Valimisprogrammidega Europarlamenti” (Kesknädal, 20. mai)

Jaga |