Miks kesknoori liberaalide poole tõmbab?

RAMON LOIK,      25. juuli 2001



Juunikuus toimus sisepoliitiliselt pinevas Vilniuses (peaminister Paksas'e tagasiastumine) Leedu noorliberaalide korraldamisel ja Euroopa Liidu noorsooprogrammi Youth finantseerimisel rahvusvaheline poliitika- ja majandusseminar Vision of the European Society (Nägemus Euroopa ühiskonnast), millest siinkirjutaja Keskerakonna Noortekogu (EKN) esindajana osa võttis.
Kuna Leedu noorliberaalid kuuluvad Euroopa liberaalsesse noorteorganisatsiooni LYMEC, olid osavõtjad põhiliselt LYMEC' i liikmed või kandidaatliikmed, kelle hulka kuulub ka EKN. Geograafiliselt olid esindatud Austria, Belgia, Taani, Soome, Saksamaa, Suurbritannia, Holland, Poola, Rootsi ja kogu Baltikum. Eestist viibisid kohal ka LYMEC' i täisliikme Reformierakonna noorteorganisatsiooni esindajad.
Soovin lugejat kuuldust-nähtust läbi oma mõtteprisma informeerida ning arendada mõningat diskussiooni Euroopa Liidu, liberalismi ja ehk ka Keskerakonna tuleviku üle.

Liberaalsed kesknoored - üllatav, kas pole?

Esmapilgul tundub ootamatult üllatav, et kesknoorus pürgib Euroopa liberaalide hulka, sest on ju Keskerakonda kodumaal seostatud eelkõige sotside poole kalduva maailmavaate esindamisega. Liberaalideks tituleeritud paremjõude, kes soosivad majanduslikku kihistumist, totaalset erastamist jms rikka valija huvides tegutsemist. Tõepoolest, nii see on, aga vaid Eestis ja vaid päevapoliitiliselt. Põgus pilk ajalukku ja liberalismi traditsioonidesse veenab meid sootuks teistpidises.
Teatavasti tekkis juba 1830. aastail viigide partei järglasena Suurbritannias Liberaalne Partei (Liberal Party), mis on poliitikalukku kinnistunud sisuliselt tsentristliku jõuna (nimekaimad peaministrid W. E. Gladstone ja D. Lloyd George). 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel viis Liberaalne Partei Suurbritannias läbi rea sotsiaalseid ja poliitilisi reforme. Näiteks sotsiaalkindlustussüsteemi loomine, Ülemkoja õiguste piiramine 1911. aastal jm. Nad toetasid valimistsensuste kaotamist, oponeerides Konservatiivsele Parteile. Pärast I maailmasõda tõrjusid leiboristid liberaalid kõrvale, pärast mida on liberaalid teinud aktiivset koostööd leiboristidest eraldunud sotsiaaldemokraatidega. Seega, nagu Suurbritannia näide kõnekalt illustreerib, on Euroopa küpsetes demokraatiates liberaalne maailmavaade poliitilisena juba terve sajandi tegelnud ühiskonna sotsiaalse dimensiooniga. Kujukalt põhjendas ju ka USA filosoof ja poliitikateadlane F. Fukuyama Eestis esinedes, et turumajandusliku mudeli efektiivsus sõltub suuresti sotsiaalsest kapitalist ehk ühiskonna seesmise usalduse nivoost. Ärimehed on ka meil hakanud hindama pikemaajalist usaldust ning arusaamine, et usaldus on suuresti sõltuv ühiskonna sotsiaalsest stabiilsusest, ei tohiks olla enam kaugel.
Seminari juurde tulles äratas tähelepanu Rootsi liberaalide huvi meie maksusüsteemi vastu ning toetus astmelise tulumaksu ideele. Muide, rootslased olid kursis asjaoluga, et Eestis tuli astmelise tulumaksu eeliste põhjendamisega välja just Keskerakond.

Liberalistlik maailmavaade ja ideoloogia

Teatavasti põhineb klassikaline liberalism (Liberalism toetab parlamentaarset demokraatiat, kodanikuvabaduste kaitset ning initsiatiivikat vaba ettevõtlust, mida reguleerib vaba turg. Süstemaatilise ideoloogiana formeerus liberalism Suure Prantsuse Revolutsiooni (1789-1799) ajal, toetudes enamasti J. Locke' i, C. de Montesquieu ja valgustajate Voltaire' i ning J.-J. Rousseau töödele. Majandusteoreetikutest on liberalismi mõjukamate põhjendajatena ajalukku läinud A. Smith ja D. Ricardo. Algselt kujutas liberalism endast feodalismi- ja absolutismivastaste ringkondade maailmavaadet, mis (taotledes peamiselt kirikuvõimu vähendamist) vastandusid teravalt konservatismile. Liberalism peab ühiskondlikku sotsiaalset kooskõla tagava arengu aluseks üksikisikute laialdast tegevusvabadust eraomandi alusel (laissez faire, laissez passer põhimõtted), mille kohaselt peab riigi sekkumine ühiskonnaellu olema minimiseeritud ning piirduma põhiliselt kodanikuõiguste tagamisega.
18. ja 19. sajandil pooldasid liberaalid riigivormina peamiselt konstitutsioonilist monarhiat või vabariiki, vabakaubanduse põhimõtet ning valimisõiguste ulatuslikku laiendamist. Suurima mõju saavutas liberalistlik maailmavaade 19. sajandi teise veerandi Suurbritannias utilitaristide J. Bentham' i ja J. S. Mill' i ning H. Spencer' i tööde mõjul.

Liberalismi "reform" 20. sajandil ning mõju Eestile

20. sajandil on liberite positsioone ja proletaarset elektoraati püüdnud üle lüüa sotsiaaldemokraatlikud parteid. Paljudele algselt liberaalsetele seisukohtadele on asunud ka konservatiivsed jõud. Peamiselt sotsiaaldemokraatide mõjul on muutunud liberaalide majanduspoliitilised vaated riikliku reguleerimise vajadust toetavas suunas (keinsianism). Pärast II maailmasõda kujunenud neoliberalism seisab turusuhete valitsemise taotlustes paljuski konservatiivsetel positsioonidel ning kõigub siduva jõuna sotsiaaldemokraatia ja konservatismi vahel.
Tänapäeva mõjukaimad liberaalsed parteid on näiteks USA Demokraatlik Partei, Soome ja Rootsi Keskpartei ning Suurbritannia Liberaalne Partei. 1947. aastal asutati Liberaalne Internatsionaal. Venemaa ajalugu meenutades tekkis liberalism seal 19. sajandi keskpaiga reformide ajajärgul peamiselt kodanluse ja haritlaskonna ideoloogiana. Need jõud koondusid peale 1905. aasta 17. oktoobri manifesti Konstitutsioonilise Demokraatide Partei (kadetid) ümber. Pärast Veebruarirevolutsiooni olid liberaalid mõne kuu võimul ning osalesid kodusõjas valgete poolel.
Venemaaga peaaegu samal ajal tekkis liberalism Eestis, kus sellega lähedasi vaateid jagasid C. R. Jakobson ning tema mõttekaaslased, koondades enda ümber peamiselt kodanlasi, haritlasi ning jõukamaid talupoegi. Eesti liberalismil oli juures tugev rahvuslik värving, mis oli teadagi opositsioonis Vene tsarismi ning Balti aadliga. Peamiselt liberaalide eestvedamisel viidi läbi 1919. aasta maareform. Mõjukam liberaalne partei oli Eesti Rahvaerakond, hiljem Rahvuslik Keskerakond.
Nagu põgusast ajaloolisest pilgust nähtub, on Eesti Keskerakond kodumaise liberalismi õigusjärglane ning tsentriparteina igati õigustatud kohal Euroopa liberaalsete jõudude hulgas. Seda peaksid aktsepteerima ka Eesti tänapäeva poliitilised ringkonnad, kes põhjendamatult ühekülgselt Keskerakonda liberaalide hulgast isoleerida taotlevad. Noortekogu sammud LYMEC' i suunal ja soov selle organisatsiooni täisliikmeks saada on kantud tahtest taotleda rahvusvahelist tunnustust oma identiteedile ja programmilistele eesmärkidele ning sõnaõigust Euroopa liberaalide tuleviku kujundamisel, vaatamata Eesti üleminekuaja segastele poliitilistele vahekordadele.

Järgneb.

Viimati muudetud: 25.07.2001

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)