Avalik kiri Riigikogule

02. märts 2005


Eesti riigi uhkust peab kaitsma ka seadus

15. veebruaril Eesti lipu seaduse eelnõu 2. lugemise jätkamisel hääletasite te muudatusettepanekut, mis lipu heiskamise elu-, äri- ja büroohoonetel oleks iseseisvuspäeva kõrval kohustuslikuks muutnud ka taasiseseisvumispäeval – seega 20. augustil. Ettepanek sai küll 27 poolthäält, kuid Riigikogu otsustuse ettepanekut mitte arvestada määrasid seekord 47 vastu- ja 17 mittehääletanut. Meid saatis teie otsustus sügavasse hämmingusse.

On ju püütud seletada, et iseseisvuse taastas kogu rahvas. Kas tõesti saadi kogu rahvalt iseseisvuse taastamiseks ainult 69 häält? Vahest oli ikka nii, et kogu rahvas küll tahtis iseseisvust taastada, kuid valis selleks oma esindajad, andes neile õigused ja volitused enda nimel hääletada. Seda meie tookord ka tegime.

Kas täna Toompeal üldse tegutseks Riigikogu, kui 1991. aasta 20. augustil poleks 69 rahvaesindaja otsus sätestanud põhiseaduse assamblee moodustamise ja pannud aluse Eesti Vabariigi tunnustamisele ja taastunnustamisele? Juba kaks päeva hiljem teatasid Eesti iseseisvuse tunnustamisest Island ja Leedu, ning nelja nädala pärast oli taasiseseisvunud Eesti Vabariik, mida tunnustasid enam kui 40 riiki, vastu võetud ÜRO liikmesriigiks.
20. augusti otsust ei kustuta rahvusvaheliselt tunnustatud riigiõiguslike aktide auväärsest reast mitte millegagi ja püüdlus seda päeva rahvusliku tähtpäevana ignoreerida Riigikogule küll au ei tee.
See, et keegi meist Ümera lahingus ise mõõgaga ei raiunud, ei anna ju veel õigust väita, et niisugust lahingut pole kunagi olnudki.

Otsustusega ülalmainitud muudatusettepanek tagasi lükata, tühistate ka nende tuhandete inimeste panuse, kes paljakäsi tulid kaitsma tele- ja raadiomaja, kes üle kogu Eesti olid valmis tõttama Tallinna Toompea lossi kaitsma lootuses, et seal lõpuks ometi langetatakse otsus iseseisvuse taastamiseks.
Erinevalt teist, võtavad nemad taasiseseisvumispäeva pühana, mil kogu Eesti peaks lipuehtes olema. Kui nad on olnud teiegi valijad, siis miks te nendele selja pöörate? Miks teid, Eesti kodanikke, häirib, kui sinimustvalged lipud lehvivad kõikjal meie linnatänavatel ja taluõuede kõrgetes lipumastides ka 20. augustil?

Inetuks tuleb pidada okupatsioonieelses Eesti Vabariigis iseseisvuspäeva kõrval samuti rahvuspüha staatuses olnud võidupüha kustutamist kohustuslike lipuheiskamispäevade nimistust. Demagoogiline on seletus, et kui inimesed mõnest lipupäevast tõesti lugu peavad, heiskavad nad lipu ka siis, kui selleks kohustust ei ole. Miks te siis iseseisvuspäeval lipuheiskamise kohustuse ikkagi sätestate?
Küsimus pole ju selles, missugusest lipupäevast inimesed rohkem või vähem lugu peavad, vaid selles, missugustel tähtpäevadel riik tahab pidulik ja lehvivate lippude all olla. See on Eesti riigi uhkus, mis peaks olema ka seadusega sätestatud.

20. augustil 1991. aastal Eesti riikliku iseseisvuse taastamise poolt hääletanud:
Ülo Nugis, Rein Järlik, Rein Veidemann, Tiit Made, Heino Kostabi, Uno Ugandi, Jüri Rätsep, Rein Tamme, Alar Maarend, Peet Kask, Jaan Lippmaa, Ain Tähiste, Mati Ahven, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Mai Kolossova, Jüri Kork, Tõnis Mets, Heldur Peterson, Priidu Priks, Enn Põldroos, Heinrich Valk, Helgi Viirelaid, Andrus Ristkok, Ants Käärma, Ants Paju, Aldo Tamm, Ants Veetõusme, Toomas Kork, Jüri Reinson, Tõnu Saarmann, Tiit Käbin, Liia Hänni, Aavo Mölder, Lembit Arro, Teet Kallas ja Koit Raud

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)