Rahva hing ei maga

EMILIE CARINDOWSKI,      14. jaanuar 2004


"Elu läheb väliselt edasi aastast aastasse, inimesed tulevad-lähevad, vahetevahel tundub masendavat ja hädaohtlikku väsimust, kuid rahva hing töötab sügavuses edasi, saates mõnikord välja nagu välgusähvatusi kuulutama igatsust millegi järele, mis puudub."

Nii kirjutas 19. sajandi lõpul Eesti iseseisvusaja tegelane, omaaegne Tartu Ülikooli rektor, Asutava Kogu liige Johan Kõpp (1874-1970). Mees, kes kuulub Eesti ajaloomälus sellist suurusjärku figuuride hulka, kelle tegevusest umbkaudsegi ettekujutuse omamine peaks tõesti olema osa kohustuslikust humanitaarharidusest, nagu kirjutatakse tema mälestuseraamatu eessõnas. Paradoksaalsel kombel ongi Kõpu olulisus olnud põhjuseks, miks tema mälestus on paljude põlvkondade ajaloomälust välja tõrjutud.
Seda peidetut-varjatut, millest ta räägib, tunnetame ka praegu, teisel iseseisvusajal. Mehike, s.t rahvas nagu magaks praegu selles mõttes, et laseb end tümitada ühel imelikul pundil. Teisiti praegust võimuklikki kuidagi nimetada ei saa. Mehike aga ei tohiks magada, kui rauad juba käsist ja jalust lihasse lõikavad.
Osa rahva liikmeist alistus ka tol ajal väljastpoolt tulevatele surveavaldustele, saksa ja vene mõjule. Nüüd ahvitakse järele meile võõrast ameerika mentaliteeti. Ometi jääb rahva hing põhiliselt terveks, otsides ning leides eneseavalduseks ajakohaseid võimalusi ja teid. Rahva hinge sisse saatan ei saa, eesti rahva parema osa hinge Lutsifer oma nina juba ei pista.
"Miks me peame kartma, et see tulevikuski saab teisiti olema?", küsib Kõpp oma mälestusraamatus. "Miks peame arvama või kartma, et tulevikus saab teisiti olema? Rahva hing on olemuselt nii peenekoeline, tugev ja suursugune, ning paljude sidemete kaudu seotud oma tuhandeaastaste kogemuste, elamuste ja kannatustega, et tema on suutnud ja suudab edaspidigi vastu panna ning püsida tervena suuremateski katsumustes ja kiusatustes ..."
Nii see ongi läinud. Ja läheb nüüdki, küll näete: vaht riibutakse varsti kokku ja visatakse minema.
Avastasin selle raamatu (Johan Kõpp "Mälestuste radadel", 4. osa ) ja soovitan: kui masendavat liiga palju saab, lugege ja saate hingekosutust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)