Jänkid jännis ka kodust lõunas

TOOMAS ALATALU,      22. veebruar 2006


Ameeriklaste ebamugav seis Lähis-Idas ja Kesk-Aasias on üldteada. Nagu ka nende avalikud katsed mõjutada Iraagi ja nüüd siis ka Palestiina valitsuse moodustamist. Aeg-ajalt tuleb analoogilisi teateid ka USA kõhu alt, s.t Ladina-Ameerikast. Viimati ühenduses Evo Moralesi asumisega Boliivia presidendi kohale 22. jaanuaril.
Lõuna-Ameerika põlisasukate indiaanlaste esindaja sai kohe USA-lt kuhjaga nõudmisi küll valitsuse koosseisu, küll selle poliitika kohta. Morales aga võttis kätte ja kihutas algul Fidel Castro, siis tolle Venetsueela venna Hugo Chavezi juurde ning seejärel Madridi ja Pariisi, kes teadupoolest ei kuulu USA-kuulekate kilda. Samas ootab kogu Ladina-Ameerika 9. aprilli, mil toimuvad valimised Peruus, kus on võimu küsimas uus kolonel Chavez – Ollarta Humala.

Demokraatia- ja diktatuurilained

Eestist suhteliselt kaugele jääva Ladina-Ameerika üks peamisi eripärasid ongi selles, et seal käib demokratiseerimine ning diktatuuride ja populistlike rezhiimide kehtestamine kogu piirkonda hõlmavate lainetena. Ikka riigipöörete või koguni revolutsioonidena, mis ju tegelikult on toetanud üksteist. Näiteks see, kuidas Fidel Castro suutis võimule tulla ja seal ka püsida, seletub väga lihtsalt: Kuuba oli üks paljudest Ladina-Ameerika riikidest, kus toona langesid USA-le orienteeritud sõjalised diktatuurid (1956 Peruu, 1957 Kolumbia, 1958 Venetsueela, 1959 Kuuba, 1960 Dominikaani, 1961 katse Brasiilias), ja kuniks USA oli seotud korra majja löömisega mujal, oli Kuuba suhtes juba hilja.
Kuuba eeskujul ja õhutusel tekkisid järgnevatel aastatel partisanisõjakolded kümnetes riikides, sest vasakpoolsed nägid võimalust võimule tulla vaid relvavõitluses. President John Kennedy oli esimene, kes mõistis, et kontinendi arengu saab rahumeelsetele rööbastele viia üksnes majandusabi. Sellega paralleelselt algatatud demokraatia juurutamise programm andis mõne aja möödudes ootamatu tulemuse: USA-s koolituse läbinud vasakpoolsete sõjaväelaste võimuvõtmislaine (1968-80 Peruus, 1968-78 Panamas, 1969-80 Boliivias, 1972-75 Honduurases, 1972-76 Ecuadoris), mis koostoimes andis üsna kindla tagala sotsialist Allende valimisel Tshiili presidendiks (1970-73).
Tegelikult sõltus ka Allende pääs presidendipaleesse sõjaväelastest – kindral Schneider loobus riigipöörde korraldamisest, mis maksis talle elu. Allende valitsuse jõhker kukutamine, milles USA Luure Keskagentuur etendas vaat et peaosa, tõi omakorda kaasa parempoolsete sõjaliste diktatuuride laine. Taas said siin-seal hoo sisse juba kustunud kodusõjad, mida toideti väljastpoolt Ladina-Ameerikat. Kontinendi kaks tuntumat äärmust olid Pinocheti rezhiim Tshiilis (1973-89) ja sandinistide oma Nicaraguas (1979-90). Mõlemad tulid võimule jõuga, viisid ellu ühepoolseid reforme, ent lahkusid võimult seda valitud järglasele üle andes.
Pärast sotsialismi kokkutõmbamist Kuubal (Kuuba vägede äratoomine Angoolast ja Etioopiast 1989, Vene väed lahkusid saarelt 1993) suutis George Bush- vanema valitsus keerata uue lehekülje Ladina-Ameerika demokraatia arengus: muudatus Ameerika Riikide Organisatsiooni põhikirjas 1992. aastal välistas suhtlemise riigipöörde teel võimule tulnutega. Paaril korral on küll püütud sellest mööda vaadata (Venetsueela aprillis 2002), kuid õigel hetkel on kiusatusest jagu saadud.
Sealtpeale on ladinaameeriklased oma saatust otsustanud valimiste teel, mis siiski ei välista ühe või teise presidendi minemakihutamist (nt Argentiinas oli 2001.aastal 11 päevaga ametis 5 ajutist presidenti), ent n.ö seaduslik president saab alati valitud.

Käes on vasakpoolsete aeg

Nüüd on seis säärane, et käes on jälle vasakpoolsete ning selgelt Euroopa Liidule ja mitte Ameerika Ühendriikidele (vabakaubandusprogramm NAFTA) orienteeruvate presidentide aeg. 1999. aastast on Venetsueelas võimul Hugo Chavez. Aastail 2000-2006 oli Tshiili presidendiks sotsialist Ricardo Lagos, keda kohe-kohe asendab naissotsialist Michelle Bachelet. 2003. aastal tuli Brasiilias võimule endine ametiühingujuht Luis Inacio Lula da Silva, samast aastast Argentiinas Nestor Kirchner. 2005. aasta tõi võimule Evo Moralesi...
Nende loosungid on lihtsad: lõpp korruptsioonile ja rahvuslikud rikkused tagasi rahvusliku kontrolli alla!
Paraku kipuvad lubadused vaid lubadusteks jääma. Juba aasta pärast tuleb argentiinlastel oma presidenti hinnata. Kahtlemata mõjutab selle valimise tulemus asjade kulgu ülejäänud riikides.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)