Lukase koolireform muudab gümnaasiumid „õppekombinaatideks"

Ühinen kõigi mõttekaaslastega ja nende avaldustega, kes on väitnud ja väidavad, et plaanitav koolireform mõjuks meie haridussüsteemile ja maapiirkondadele laastavalt. On küll paratamatu, et Eesti demograafilist olukorda arvestades väheneb õpilaste arv enamikes omavalitsustes ning seepärast tuleks liita nii mitmedki koolid, ent arvestada tuleks ka asjaoluga, et elu maapiirkondades jätkuks.

Maal on haridus aina vähem kättesaadav

Haridusminister on toonud põhi- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu ette valmistudes paralleele meie esivanematega ning ilmestanud seda näidetega Oskar Lutsu „Kevadest", kus vanemad saatsid lapsi moonakottidega kodust kaugele kooli. Paraku just nii see meil võibki minna - ent siinjuures võinuks minister ka meenutada, milline koolivõrgustik ja mitme klassiga koolid olid toonases Eestis. Kui paljudel esivanematel lõppeski haridustee näiteks 4- või 6-klassilise kooliga, mis selleaegsetes oludes oligi suur saavutus, siis seda praegusel ajal kuidagi väita ei saaks. Paraku võib kavandatav koolireform nii mõnelegi lapsele jääda kättesaamatuks või poolikuks - põhjused, nagu muistegi, majanduslikud. Ent kui esivanematel ei olnud võimalusi  koolitada suurperes kõiki lapsi, liiati oli töökäsi tarvis kodustes maatöödes, siis nüüd ja tulevikus võib tekkida raskusi ka väikeses peres üht-kahtki last koolitada. Ehe maaelu on nagunii aastaid tagasi lastud hääbuda ning seega pole kellelgi põhjust talutööde pärast loobuda põhikoolist gümnaasiumisse või kutsekooli või edasi kõrgkooli pürgimast. Seega võib haridus osutuda kättesaadavaks aina vähematele. Juba praegu ei täida koolikohustust enam kui tuhat kooliealist last. Oleks äärmiselt kahetsusväärne ja kohusetundetu seda arvu kasvatada.

Ehitamist peaks alustama vundamendist, mitte katusest

Eesti haridussüsteem on üle elanud mitmed reformitormid ehk poliitikute äärmuslikud kinnisideed. Arvamus, et väikestes maagümnaasiumides pole võimalik anda kvaliteetset haridust, on kitsarinnaline ja väär, sest kasvõi vaadates linna- ja vallagümnaasiumide riigieksamite tulemusi, pole vahe üldsegi suur. Kindlasti ei saa hariduses, nagu mis tahes teiseski eluvaldkonnas kõike ühe mõõdupuuga võtta. Seda enam, kui soovime säilitada normaalse ja tänapäeva tingimustele vastava elukeskkonna ka maapiirkondades. Eesti on liiga väike, et lubada endale ääremaid, ning selleks, et toimuks ühtlane areng kogu riigis, tuleks esmalt tegelda regionaalpoliitikaga.

Liiati jääb arusaamatuks, miks alustatakse koolivõrgu reformimisega enne, kui pole toimunud haldusreform. Ka majaehitust ei alustata ju katusest, vaid ikka vundamendist. Seega tuleks ennem, kui hakata aktiivselt ehitama/sulgema spordihalle, lasteaedu, koole või teisi avalikke asutusi, alustada omavalitsuste piiride ja keskuste kindlaksmääramisest, ning seejärel analüüsida koolivõrgu jt struktuuriüksuste vajadusi. Vastasel korral toovad ennatlikud otsused pigem kahju kui kasu ning meie haridussüsteem teeks hoopis vähikäiku. Seda enam, et juba praegu on meie õppurite tase kehtiva õppekava alusel maailmatasemel ning Eesti on PISA tabelis teisel kohal.

Kui koolireformi põhieesmärk on ainult tekitada maakonnakeskustesse hiigelgümnaasiumid, mis õpilaste arvult sarnanevad kõrgkoolidega, ilma et sellega kaasneks oluline riigipoolne investeering õpikeskkonna arendamisse, võivad õppetöö tulemused jääda keskpäraseks. Sellega langeks haridussüsteemi kvaliteet, mitte aga ei paraneks hariduse edendamine.

Haridusreform laastaks maapiirkonnad täielikult

Regionaalpoliitiliselt tähendaks koolireform praegusel kujul paljude maapiirkondade n-ö ääremaastumist, rahva haridustaseme veelgi suuremat lõhestumist, väikepiirkondade konkurentsivõimetust jne. Juba praegu on haridustaseme statistikat piirkonniti analüüsides näha

märkimisväärne vahe suuremate linnade (Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi) ning väikelinnade jm keskuste vahel. Näiteks kõrgharidusega inimeste osakaal on Tartumaal kõige kõrgem, sest piirkonnas on mitu kõrgkooli. Õppimiseks ja hariduse omandamiseks tuleb riigil luua-säilitada-tagada vajalikud tingimused, alles seejärel saab vilju noppida.

Olen veendunud, et koolireformi vastuvõtmine esitatud kujul muudab haridustaseme piirkonniti veelgi ebavõrdsemaks ning maal elamine kujuneb tõeliseks ellujäämiskursuseks.  Hoolimata sellest, et kavandatav reform mõjutab Tallinna kui suurlinna hariduselu vähem, valutan südant Eesti maapiirkondade pärast, Eesti hariduselu arengu pärast tervikuna.

Usun, et paljud mäletavad veel selgelt maaelu kurba käekäiku  möödunud sajandi viimasel kümnendil. Jääb vaid loota, et vaatamata maaelu väljasuretamisele ei ole kadunud inimestes, sealhulgas riigitüüril oleval koalitsioonil, kaine talupojamõistus - taipamaks, et kavandatav koolireform on ennatlik ja kaalutlemata. Vastasel korral tähendaks see maapiirkondade hävimist ning meie tulevasele põlvkonnale võimaluste piiramist naasta oma esivanemate radadele, jätkata perekonnatraditsioone ja edendada Eesti elu. Paremuse poole. 

Head Eesti omavalitsusjuhid, pangem seljad kokku ja ärgem andkem järele rumalustele! Koostöös peitub elujõud ja sellest sõltub meie tulevik.

KAIA JÄPPINEN, Tallinna abilinnapea

Jaga |