Õiglus Eesti ja Vene moodi

URMI REINDE,      15. oktoober 2003

Moskva patriarh nõuab sisuliselt Eesti omandireformi ideoloogia muutmist

Selleks et Moskva-meelsele õigeusu kirikule tema nõutud varad (hooned ja maa) omandisse anda, tuleb muuta omandireformi. 12 aastat kehtinud ideoloogia järgi on õigus omandile vaid enne 1940. aastat vara omanud subjektidel. Aleksius II-le vastu tulles peaksime omandiõiguse andma ka enne 1940. aastat Apostliku Õigeusu Kirikule kuulunud kirikute ja maa anneksiooniaegsetele kasutajatele - pärast 1940. aastat Eesti territooriumile tulnud nn õigeusu Moskva kogudustele. Aga kui juba Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku praegu riigi omandis olevad varad neile anda, siis tuleb vara anda ka tagastatud majade elanikele, kelle kasutuses olevad korterid täpselt samuti nagu õigeusu kirikud pärast 1940. aastat Eesti territooriumil reaalselt eksisteerinud riigi omandis olid. Sest miks teha erand Moskva-meelsele kirikule, kuid mitte Eesti kodanikele?

Patriarh Aleksius II visiit tekitas nii Eesti-poolsetes vastuvõtjates kui ka meediakommentaarides nähtavasti ootamatut segadust. Mis omakorda levis ka kõrvalseisjateni - vaatajate ja kuulajateni. Teleka ette ja raadio külge kinnistatud asjahuviline sai nii mõnigi kord kuulda päris pretsedendituid hinnanguid. Nägime enesekindlat imagot müüvat Juhan Partsi, taas end reporterite ringis nautivat Tunne Kelamit, realistlikumat positsiooni esindavaid Heimar Lenki ja Vladimir Velmanit. Nad kõik rääkisid erinevat juttu.
Ajalehtedes ilmus patriarhi kohtumistest nii peaministri kui presidendiga ridamisi ilusaid suuri pilte - arvestades patriarhi ja teistegi vene kirikutegelaste kohustuslikku kirikurüüd, näis kogu pildiline edastus pigem rikkaliku ooperilavastuse kui tõsieluna. Netikommentaarides aga pandi kohati päris otse: Eesti poliitikud roomasid Vene papi ees kui mitte maoli, siis vähemalt käpuli.

Eesti pool ebameeldivalt üllatunud
Ühest kanalist teise kutsuti kommentaare jagama Tõnis Rüütel - poliitik ja ametnik, kes esindab Konstantinoopoli alluvuses olevat metropoliit Stefanuse õigeusu kirikut. Miks just Tõnis Rüütel? Et pidin korduvalt jälgima tema kehakeelt, siis märkasin, et see varieerus üksjagu huvitavalt. Esimestes kommentaarides patriarhi visiidi alguspäevil esines ta enesekindla ja optimistlikuna, jäädes pealtnäha erapooletuks diplomaadiks. Mõni päev hiljem aga, kui patriarhi nn kodukülastus hakkas lõpule jõudma, ilmus teleekraanil meie ette hoopis teine Tõnis Rüütel - närvilisem ja silmanähtavalt ebameeldivalt üllatunud. Üllatunud ilmselt sellest, et visiit väljus ettevalmistatud suhtlusraamidest, muutudes meie kõigi silme all leebest kodukesksusest ja väljareklaamitud kalmistukülastusest suurriigi selgelt sõnastatud nõudmiste vahendamiseks.
Ligi kümme aastat tagasi, kui tekkisid esimesed üürnike ühendused üle riigi ja Mart Laari esimese valitsuse eufoorilist valitsemisaega hakkasid nooltena pilduma omandireformi kriitikud, siis tegid need kriitikud ka ühe ennustuse, mis mulle meelde jäi ega ole ununenud kõigi vahepealsete aastate vältel. Analüütikute mõttekäik kulges umbes nii: Eesti omandireformi autorid, olgu välis- või kodumaal, võisid jah võtta - võtta poliitilise ülekohtuga primitiivse reformi alusel seaduslikul teel soetatud kodud tuhandetelt eestlastelt ja kuulutada see küüniline protsess enneolematuks ajaloolise õigluse taastamiseks. Eestlased ei suutnud vastu hakata, lahkusid kodudest, kaotasid inimväärikuse ja sageli surid. Kuid mida reformi ideoloogid tegid Moskva kirikuga, see läheb neile veel kalliks maksma - venelased ennast põlvili suruda ei lase.

Vene kirik elab Eesti patiseisu üle
Õigeusk on 2000 aastat vana. Venemaa on ristiusustatud üle 1000 aasta. See elab üle ka Eesti kodukootud poliitikud - platsipuhastajad ja kultuurirevolutsionäärid, kes surusid muidu nii rahumeelse väikeriigi nn kirikusõtta. Küllap võis vara tagastamise taga olla ka õigeusklike teise poole - konstantinoopollaste omandihimu. Mis pole ju iseenesest patt. Kuid keegi ja miski pidi neid protsesse rahastama ja maailmale välja mängima kui ülima õigluse.
Aleksius II visiit tõestas, et midagi on prognoosides kõvasti mööda pandud. Moskva patriarhaat nõuab oma õigusega seda, mis talle kuulub. Ja oma nõudmistest pole hetkekski loobutud, kuigi Eesti arengu ideoloogid on sundinud moskoviite 12 aastat kaerajaani tantsima.
Millal ühiskondlik teadvus uue ideoloogia tunnistamiseni jõuab, ma ei tea. Praegu püütakse meile serveerida, nagu oleks tegemist Moskva kõnelusega jõupositsioonilt. Õigupoolest hämmastas väga, kui kiiresti - kohe esimesel kohtumisel - jäi peaminister Parts patriarhiga nõusse, lubades "küsimuse" lahendada.

Sundüürnikel sama õigus, mis vene kirikul
Alles 2002. aasta kevadel, kui valitsuse moodustasid Keskerakond ja Reformierakond, astus Keski siseminister Ain Seppik otsustavaid samme Moskva-meelse õigeusukiriku registreerimisel. Nagu patriarh ka ise tunnistas, ei saanudki ta Eestisse tulla varem, kui tema kirik seaduslikult registreeritud on.
Aleksius II pakub Partsile (esimest) ja Rüütlile (võib-olla viimast?) korda võimaluse astuda ajalooline samm. Omandireformi seadust tuleb lihtsalt vastava pisikese paragrahviga täiendada ja parandada. Ja tuhanded väärikad Eesti kodanikud, kellest väärastunud omandireform tegi riiklikult kavandatud ülekohtu teel alandatud sundüürnikud, jättes nad ilma seaduslikust õigusest saada kasutatava elamispinna omanikuks, kuid kellelt makse on armastanud koguda kõik Eesti valitsused, saavad täpselt sama "täiendatud ja parandatud" paragrahvi alusel oma vara omanikeks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)