Andres Ellamaa: Kas vihastada või imestada?

Tsitaat 14. märtsist 2001:

Miks peaks perearst olema tingimata ettevõtja? Miks ei võiks ta olla näiteks vabakutseline, kes töötab lepingute süsteemis? Esmase arstiabi kvaliteedi seisukohalt on ju olulisim patsiendi ja arsti personaalne suhe ning esimese vabadus valida teist.

Kui haigekassal raha ei ole, siis keda jätta ravimata? Praegu jätab ametnik selle otsustuse tegemise rahumeeli arsti kanda, teades, et pahameel ei lange mitte rahva poolt valitud poliitiku või asju korraldama pidava ametniku, vaid hoopis arsti kaela.

Tsitaat 25. septembrist 2000:

Ei tohi märkamata jätta tänapäeval igas teadusharus toimuvat spetsialiseerumistendentsi. Märkamata on jäänud, et mis oli hea sada aastat tagasi, kui peres elas 3-4 põlvkonda koos, on tänase perekoosluse tingimusis muutunud absoluutselt kasutuks.

Tulemuseks on patsiendile ohtliku olukorra kujunemine. Perearstilt, kelle tegevus piirdub vaid 2000 inimese ihuhädadega, mis tähendab, et paljusid haigusi võiks ta kohata kord 5-10 aasta jooksul, ei saa nõuda haiguste äratundmist, kõnelemata ravimisest.

Tsitaat 16. augustist 2002:

Kui leidub asjamehi, kes usuvad, et "pearaha" peaks garanteerima tohutult efektiivselt talitleva üldarstisüsteemi, siis see on küll lihtsameelne uskumine. Pigem on see tagasihüpe Nõukogude Liidu aegadesse. Mis muud see "pearaha" on, kui vaid üks järjekordne aste allakäigus.

Perearstid pidid ravima kõiki haigeid keda saab, ning ainult hädavajadusel pidi haige jõudma eriarsti juurde või haiglasse. Need tublid jaoskonnaarstid ja üldarstid, kes said nüüd endale nimeks "perearst", teevad oma tööd ikka endistviisi. Arukas perearst kasutab ikka eriarsti abi ega tee takistusi oma patsiendile, leidmaks sellele vajalikku ravikohta.

Tsitaat 20. septembrist 1999:

Kahjuks on nn sotsiaalse kokkuleppe sõlmijad reeglina poliitikud, kes muretsevad oma poliitilise elu pärast enam, kui neid valinud inimeste maise elu pärast. Ennekõike saaks otsustuse teha patsient ise. Selleks peab ta aga olema hädaolukorraks kohustuslikus korras kindlustatud. Haigekassa roll olgu määratleda kindlustustingimused. Ravigu patsient end kus tahes, kroonu- või eraarsti juures, maakonnahaiglas või "tipphaiglas" - igal juhul peaks ta teadma, et kindlustus ei suuda kunagi kõigi kõiki soove täita. Raviasutuste võrk kujuneb olenevalt võimalustest. Võimalused on olemas, neid tuleb luua ja ära kasutada, ainult nii saame aruka ja taskukohase arstiabivõrgu, mille silmadest ei  kujune silmus.

Tõdegem, et üht osa - arstiabikorraldust - ühiskonna kui terviku kapitalistlike suhete süsteemist välja kiskuda ei saa. Jääb üle võimalus kohandada arstiabi finantseerimissüsteemi. 

Haigeid ja haigusi näib olevat  rohkem kui raha. Millegipärast oleme võtnud igavikulise tõena seisukohta, et "haigekassa võtab üle kohustuse tasuda tervishoiuteenuse eest" ja sõlmib vastava teenuse ostmiseks lepingud ravijatega.  Sellega on tehtud üpris osav trikk - arstile, kelle püha kohus on ravida seda, kes tema poole abisaamiseks pöördub, on pandud tema kutse-eetikaga olulises vastuolus olev kohustus tõrjuda haiget endast eemale.

Tsitaat 15. augustist 2005:

Kui haigekassa tegutseks kindlustusasutusena, nagu see tavaks on, siis kaoks vajadus sõlmida lepinguid haiglatega ja arstidega, ja võib loobuda lubadusest  "võtta üle kohustus tasuda tervishoiuteenuse eest". Muide, arstiabi käsitlemine kindlustushüvitisena on üpris arusaamatu nähtus. Kindlustushüvitis on ikka raha, mis antakse kindlustatule, kui see on teinud mingeid kulutusi seoses arstiabiga. Milliseid kulutusi ja millisel määral korvatakse, on juba haigekassa kui kindlustusorganisatsiooni asi.

Meie ühishuvi peaks olema ennekõige ravikindlustuse talitlemine kohustusliku kindlustusena. Vaid nii saaks suhete ja nurinate sasipuntra lahti harutada. Selleks on vaja aga julgust, tahtmist ja teadmist asjade seisust ning aeg-ajalt tuleks makromajanduslikust pilvelõhkujast laskuda Maa peale - mikromajandusliku inimeseni, kellel vaid üks kiirelt mööduv elu ja kelle valu tunneb tema ise kõige paremini ja kelle haigustega kaotatud aega ei suuda keegi teine korvata.

Täna jääb üle ainult küsida: kas imestada või vihastada?

ANDRES ELLAMAA

Jaga |