Tiananmeni väljak ja Tõnismägi. Hiina ajalugu peab tundma

Nn valged erakonnad tahavad meid, totalitarismiga hirmutades, ära viia Euroopast äärmuskapitalismi, et ise rohkem rikastuda. Nad nõuavad abstraktseid vabadusi ja õigusi; Eesti ise aga on jõudnud sotsiaalkatastroofi. Demokraatia sünd on seotud vabade varalise võrdsuse ja ulatusliku orjapidamisega. Poliitiline demokraatia ilma sotsiaalse demokraatiata on paremal juhul eliidi- või fassaadidemokraatia, halvemal juhul hukatuse algus (Prantsuse revolutsioonid, fašismi võit Itaalias ja natsionaalsotsialismi võit Saksamaal, Venemaa allakäik jne). Hiina ajalugu on hirmutav näide sellest, kuidas stagnatsioon, moraalijutlused enesetäiustamisest, eluga leppimine ja relvastatud ülestõusud on põhjustanud enam kui saja miljoni inimese vägivaldse surma, sest pole leitud keskteed äärmuste vahel.

Sotsialism ja kommunism

Sotsialism ja kommunism ei ole üks ja seesama, nagu  Läänemets väidab, vaid erinevad teineteisest nagu Põhjamaad ja N. Liit. Nad on olnud läbi ajaloo suurimad vaenlased. Lenin ja Stalin nägid oma peavaenlast sotsiaaldemokraatias. Eesti sotse huvitasid Hiinas käies selle maa kultuur ja keeleõppevõimalused; totalitarismiga ja inimõiguste rikkumisega nad ei lepi. Hiina Kommunistlikul Parteil on suhted 500 erakonnaga 160 riigist (vt R. Länts, PM 6.12.09). Kas Märt Läänemets süüdistab kõiki neid parteisid kaasvastutuses "Hiina kompartei mineviku ja oleviku inimvastaste kuritegude eest" nagu SDEd?

Sotsialismi juured ei asu Hiinas, nagu Läänemets ekslikult väidab, vaid Euroopas. See on õigupoolest tänase Euroopa alustala - vabadus, võrdsus, õiglus ja solidaarsus. Platon oli kreeklane,  Kant, Hegel ja Bernstein sakslased, utopistid olid prantslased ja majandusteoreetikud inglased, Jeesus ja Karl Marx juudid - kui otsida sotsialismi ideelisi lätteid. Venemaal omandas Marxi õpetus religiooni vormi ja „kommunismi" nime.

Hiina mauism ja dengism on omamaised nähtused. Hiinas kommunistlikke rakukesi rajanud tudengid said oma ideed Euroopas ja Jaapanis õppides ning viisid need sobimatule pinnasele. Sada aastat tagasi oli Hiinas 1-2% töölisi ja 2% aadlikke ning valdava enamuse moodustasid talupojad; seetõttu ei saanud seal tekkida ei proletariaadi diktatuuri ega kodanlikku demokraatiat. Mao Zedong ei mõistnud Hegelit (st Euroopa kogu vaimset kultuuri) ega taibanud midagi majandusest. Järelikult ei osanud ta lugeda marksismi klassikute teoseid (vt Olev Remsu, Kesknädal 7.06.2006). Tema õpetus oli Marxi omale kõigis olulistes punktides risti vastupidine. Hiina juht Mao oli moralist, kes tahtis esmalt muuta inimhinge ja inimsuhted ning selle kaudu materiaalset maailma. Sellised üritused ei saagi õnnestuda. Hiinlastele läks see üritus maksma kuni kümme protsenti rahvastikust.

Idealism ja pragmatism

Märt Läänemets ei pea vajalikuks vahet teha Mao Zedongi ja Deng Xiaopingi poliitikal, sest mõlemad olid „kommunistid". Tegelikult erines nende poliitika diametraalselt. Mao rajas kommuunid, kus toit oli tasuta. Eeskuju võttis ta taipingidest (1851-1864), kelle riigis valitses sunduslik vaesus ja ühistöö, Hiina taoistlikud väärtused. Taipingide ülestõusus hukkus 20-30 miljonit inimest. Sellele eelnenud aastakümnetel suri nälga 45 miljonit inimest. Mao „suur hüpe" nõudis 25-30 miljonit inimelu. Samas aga vaikitakse enamasti maha asjaolu, et „suure hüppe" ajal tabas Hiinat kirjapandud ajaloo suurim põud.

Kommunismi kuritegudest rääkides vaikitakse maha kapitalismi omad: verine ja must on olnud nii liberaalne kui ka rahvuslik võitlus ja kolonialism. Üksnes Lõuna-Ameerika vallutamisel hävis 90 protsenti elanikest (40 miljonit).

Mao järel võimule tulnud Deng Xiaoping (1978-1998) likvideeris kommuunid, ja seitsme aastaga kadus nälg (riigis, mille pindalast on kultiveeritav alla kolmandiku). Ta kaotas töötajate sotsiaalsed õigused („raudne riisikauss") ja sõnavabaduse ning sõlmis „plaanimajanduse ja turumajanduse abielu". Juba 1995. aastal oli 2/3 tööstusest erakätes.

Praegune Hiina on kõige parempoolsem ühiskond, mida tunneme. Tasulised on nii haridus alates esimesest klassist kui ka arstiabi, puudub õigus tasulisele puhkusele ja pensionile. Tööpäeva pikkus on piiramata ja tööohutusest ei hoolita. Igaüks peab ise toime tulema.

Aastail 1984-2000 Hiina SKP neljakordistus, eksport kasvas 12 korda. Sel sajandil on SKP kasv olnud 8,4--10,5% aastas ja käesolevaks aastaks oodatakse 9,3-protsendist majanduskasvu, samas kui Eestis 3-protsendist langust ja Ansipi valitsuse kukkumist.

Hiina majandusedu tuleneb tööjõu rängast ekspluateerimisest, reguleeritud turumajandusest ja looduse tohutust saastamisest. Hiinas puuduvad sotsiaalsed õigused, mida Hiina KP lubab alles tulevikus tagada. Kui riik turgu ei reguleeri, valitseb kaos, millest ei pruugi tekkida korda.

Hiina ja Nõukogude Liit

Märt Läänemets heidab Hiina KP-le ette, et see loodi Lenini-Stalini, N. Liidu ja Kominterni toel, ning järeldab, et selline on see partei tänini. Autor varjab, et konkureeriv antikommunistlik ja kodanlik Guomindang e. Rahvuslik Rahvapartei (RR) loodi täpselt samade isikute ja jõudude toel ning isegi Nõukogude Venemaa eeskujul. Venemaale oli oluline toetada kõiki Hiina vabaduse eest ning Euroopa ja Jaapani kolonialismi vastu võitlejaid. RR looja ja juht, Hiina esimene president Sun Zhongshan (Sun Yatsen) (1866-1925) oli revolutsiooniline demokraat, kes kartis isikuvabadustega liialdamist ja püüdis vältida kapitalismi. Tema järglane Jiang Jieshi (1887-1975) ei suutnud nälgivale ja sõdivale rahvale sobivat programmi pakkuda ega Jaapanit Hiinast välja ajada ning hakkas veriseks diktaatoriks.

HKP ja RR võitlesid kord koos Jaapani sissetungijate vastu, kord sõdisid omavahel. Mõlemad olid verised diktatuurid.

Mao tuli võimule 1949. a. ja järgis esimesel viisaastakul N. Liidu eeskuju. Põllumajandustoodang ja talupoegade sissetulekud kasvasid umbes kolmandiku võrra, tööstustoodang vähemalt 1,5 korda ja palk 40%. Tööpäev lühenes oluliselt; inimesed asusid üksteist abistama. Kokku hukkus kuni kaks miljonit, seega vähem kui varasematel aastatel. Hiljem Mao loobus N. Liidu mudelist ja läks oma teed. Hiina ei soovinud üleilmset revolutsiooni, nagu Märt Läänemets väidab, vaid vajas rahu ja stabiilsust. Eeskätt oli Mao rahvuslane ja taotles ülemvõimu ülemaailmses kommunistlikus liikumises. N. Liidu hirm Hiina kallaletungi ees oli propagandistlik trikk oma rahva vaoshoidmiseks.

Järgneb

KARL LUST, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

[fototekst]  14.04.1950 - Hiina ja Nõukogude Liidu vastastikuse abi, sõpruse ja liidu leppe allkirjastamine..

Jaga |