Geeniprojekt - äri rahva arvel

HARRY RAUDVERE,      13. veebruar 2002


Projektist on räägitud palju pooldavat, kuid samas on kõlanud ka pessimistlikke ja ärevusttekkitavaid seisukohti. Üks asi on projektiga seotud asjameeste libekeelne jutt, teine aga reaalne situatsioon, kus peaks osalema vähemalt miljon eestimaalast.

Kindlasti oleks kogu probleemistik jäänud piisava tähelepanuta, kui Eesti viimaste aastate ambitsioonikaimat plaani teostav, enamiku eestlaste terviseandmeid koguv Geenivaramu ei keelduks juba projekti alguses vastamast põhimõttelisele küsimusele: kes on pilootprojekti rahastajad?
Salastatus tekitab põhjendatud uudishimu. Nii sattusin Eesti Geenikeskuse koduleheküljele (http://www.genomics.ee/eesti/geenivaramu/), kus kõik üllad mõtted ja plaanid kenasti kirjas. Kuid mida rohkem ma Geenivaramu projekti süvenesin, seda rohkem küsimusi tekkis.

Naerukoht: eestlaste muutumatu genofond

Projekti üheks põhitingimuseks on seisukoht, et geenivaramu loomise ja tootmisega seonduv informatsioon on avalik ja kõigile kättesaadav. Lähtuvalt sellest peab olema teada ja ka koheselt tuvastatav, kes on rahastajad. On tuntud põhitõde - kes maksab, see tellib ka muusika. Ma ei ole kindel, et mina ja mu lähikondlased tahaksid iga muusika järgi tantsida.
Salastatust võib ju põhjendada ärihuvidega, kuid siis kerkib üles küsimus, millist osa mängivad selles äris need 1 000 000 eestimaalast, kelle äärmiselt delikaatseid isikuandmeid hakatakse koguma?
Väga omapärane on programmiline seisukoht, kus kinnitatakse, et eestlasi võib iseloomustada kui geograafiliselt ja kultuuriliselt lokaliseeritud rahvast, kes on praegustel Eesti aladel elanud stabiilselt juba viimased 5000-6000 aastat. Eestlased ei olevat geneetiliselt nii erandlik kui näiteks baskid.
Kui nii, siis kuhu jäävad mõisnike poolt paljukiidetud esimese öö õigusest ilmavalgust näinud tõupuhtad eestlased, kes olevatki eestluse tõelised kandjad? Või sõdade ajal toimunud suur veresegamine? Õige võib olla väide, et territoorium on olnud aastatuhandete vältel sama, kuid kuidas seostada seda aastatuhandeid muutumatult säilinud genofondiga?

III Maailmasõja variant

Ajaloost on teada, et selliseid geeniprojekte on üritatud teostada ka Hitleri aegsel Saksamaal, kus kogu rahvas pidi vastavalt oma tõupuhtusele jagunema nelja kategooriasse. Neljandasse kategooriasse kuuluvad inimesed oli määratud steriliseerimisele.
Arvestades ELi kaugemaid ja samas küllaltki konkreetselt väljaöeldud perspektiive ühtse riigi ning rahvuse kujundamise suunas, tekivad fantaasiarikastel inimestel kohe küsimused, kas see ei olegi mitte III Maailmasõja rafineeritud vorm. Seda enam, et me ei tea, kes investeerib geenivaramu projekti.
Selge on, et ligemesearmastusest projekti ei teostata. Loodame siiski, et III Maailmasõja versioon on utoopia ja geenivaramu kuritahtlik kasutamine muul viisil on välistatud.

Puhas rahvahääletuse küsimus

Geeniprojekti autorid eeldavad, et eduks on projektijärgselt vajalik ühiskondlikul kokkuleppel, rahva usaldusel ja poliitilisel tahtel baseeruv õiguslik regulatsioon, mis järgib rahvusvahelisi eetikanõudeid ja head tava. Õiguslik regulatsioon annab tagatise, et isikuid puudutav informatsioon on konfidentsiaalne, kaitstud ja sihipäraselt kasutatav.
Kuidas aga tekitada ühiskondlik kokkulepe?
Ainukese ja õige vastuse saab rahvahääletuse korraldamisega. Seda enam, et Eesti riigi kanda jääks esialgsete plaanide kohaselt umbes veerand projekti maksumusest, mis on ca 500 miljonit krooni. Riigieelarvest sellise summa eraldamine eraõigusliku äri doteerimiseks nõuab kindlasti rahva heakskiitu, seda ajal, kus riigil on lahendada palju pakilisemaid ja olulisemaid küsimusi.
Tahaks näha, milline Riigikogu koosseis julgeb selliseid otsuseid vastu võtta? Kuid tundub, et saamahimus ollakse valmis maha salgama ka palju enamat kui lihtsad tõekspidamised.
Kui geenivaramu projekt viiakse ellu maksumaksja rahata, siis ei ole midagi öelda, sest õiguslikult reguleeritud ettevõtlus on vaba ja austamisväärne tegevus isegi siis, kui äriobjektiks on delikaatsed isikuandmed.
Usaldusega on hoopis omamoodi lood. Rahva poolt on usaldus ning lootus, et nende andmetega midagi katastroofilist ei juhtu, raha läheb aga ravimifirmade ja investorite tasku.
Ravimifirmade soov toota paremaid ja efektiivsemaid ravimeid ligemese abistamiseks on müüt, mida ei usu küll mitte keegi. Mängus on eelkõige kasumid ja turuosa.
Sihtasutuse Eesti Geenikeskus juhatuse liige Andres Rannamäe kirjutab, et eestlaste geenipangaga saaks hiigeläri teha. Täiesti nõus, teeme siis äri. Kuid ainult siis, kui doonoritest eestlased oleksid äripartnerid, aga mitte lambakari, keda võib lihtsalt pügada.

Äri, nagu äri ikka

Soome teadlased, geneetikaprofessor Juha Kere ja farmakoloogiaprofessor Ilari Paakkari (Mediuutiset, 14.01.2000) on seisukohal, et laialt levinud haiguste ravimiseks valmistatavate geeniravimite turuletulek võtab aastakümneid. Samuti on teada, et geeniravi on ka tulevikus kallis ning seetõttu saab seda endale lubada vaid ühiskonna eliit. Kui nii, siis peaks geenivaramule müüdav vereportsjon olema päris kallis, ikka kümnete tuhandete kroonidega mõõdetav. Siis oleks äri kõigile osapooltele soodne.
Samuti ei kannata kriitikat projekti tervikmaksumus. Projekti autorid võivad väita mida iganes ja maksta ka lihtsate asjade eest põhjendamatult palju. Vereproovide võtmine, plasma ja DNA eraldamine ei moodusta küll märkimisväärset summat. Andmetöötlus ja kaitse ei kujuta samuti endast midagi kosmilist. Kõige segasem on lugu konsultatsioonidega. Tuletame meelde nõustajatele makstud hiigelsummasid nii tervishoiu ümberkorraldamisel või erastamistehingute läbiviimisel. Kuidagi sarnane lugu Toompeale paigaldatud välikäimlaga. Lihtsameelseid leidub ja ei ole mõtet süveneda ühe või teise projekti detaili põhjalikule analüüsile, sest muidu meenutame pimedaid, kes elevanti kompasid. Nägijatele on tervik juba praegugi selge.

Ravimifirmade soov toota paremaid ja efektiivsemaid ravimeid ligemese abistamiseks on müüt, mida ei usu mitte keegi. Mängus on eelkõige kasumid ja turuosa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)