Kuidas maal rõõmsalt elada?

Olen Rõngu valla Lossimäe väiketalu perenaine, ühtlasi Kõdu külavanem. 37-aastane keskeriharidusega agronoom, kes vabaabielus Meelisega; meil on kolm last. Maad on meil 40 hektarit. Kasvab kartul ja vili, veidi on heina- ja karjamaad. Lambaid on kümmekond, sigu neli ja pulle neli.

Kus müüd oma talu toodangut?

Põhiliselt Tartu turul ja toitlustusettevõtetele. Jooksmist ja närvipinget on sellega küll päevast päeva.

Kuidas peaks olema korraldatud väiketootjate kauba müük? Nende tootmismahud on ju väikesed.

Minu arvates peaksid olema vahelaod, kuhu saaksid oma kaupu müüa mitte ainult suurfirmad, vaid ka väikesed tegijad. Poed aga ei tohiks niipalju vahelt võtta – tootja tahab ka midagi saada. Mingil juhul ei tohi ära kaotada taluturgusid – see oleks katastroof. Turgude häda on aga see, et vahendajad, kes võtavad tootjatelt vaheraha, ajavad hinnad kõrgeks. Lõppkokkuvõttes maksavad selle kinni ostja.

Turul müüd kaupa võib-olla kõigest mõne kuu, aga vahendajale maksa terve aasta eest. Tootjahind peaks näiteks kartuli puhul olema 3 krooni, hulgilaod aga maksavad meile 1.80 ja kauplused 2 krooni. Tootmisomahind on umbes 2–2.50 krooni – praktiliselt maksame tootmisele peale.

Paljudel väiketootjatel pole isegi transporti, et kaupa müügile vedada. Ei tohi eelistada ainult suurtootjaid, sest ka väikesed tahavad maal ära elada. Kurb on vaadata, kui väiketalude peremehed käivad välismaal tööl, et oma talu üleval hoida. Niiviisi kannatab ju pereelu, eriti lapsed.

Kuidas on talutehnikaga lood on?

Meil on vana ratastraktor JuMZ ja T-25 ning teraviljakombain “Niva”. Uutest masinatest on Saksa kartulikombain – läks maksma 40 000 krooni, mida andis aastaid korjata. Pangad meietaolistele laenu ju ei anna - pole selliseid sissetulekuid, mis pankadele tagatiseks sobiks.

Kuidas talutöödega välja tuled?

Ainult ots otsaga! Kevadel võtan väetise võlgu ja alles detsembris suudan selle ära maksta. Mürkkemikaale ei saa üldse kasutada, sest nende ostmiseks lihtsalt puudub raha. Olen enamasti mahetootja, aga hinnavahe seda täna ei kinnita. Mahetootjatele makstakse Euroopas tunduvalt kõrgemat hinda. Meie talu aastakäive on 180 000 krooni. Ära tuleb maksta 120 000 krooni, perele jääb 60 000 krooni. Kuidas elada ja lapsi koolitada – see on meie jaoks karm teema.

Mida riik peaks pisitalunike heaks tegema? Kas neil on FIEna võimalik taotleda toetusi?

Pisitalunikke tuleks riigil rohkem toetada, et maaelu välja ei sureks, et maal oleks võimalik elada. Täna toetab riik meid 15 000 krooniga, millest maksan FIE- maksudeks ära 8000 krooni. Pindalatoetus kulub ainuüksi künnikuludeks. Selle 7000 krooni eest, mis järele jääb, ei ole võimalik midagi liisida ega osta. Traktorikütusele (sinine) kulub aastas 40 000 krooni, riigilt saan küttetoetuseks ainult 500 krooni.

Üks jama, mis veel südame täis ajab, on näiteks kartulikasvatajale peale pandud kohustus igal aastal uuendada 20% seemnematerjalist. Peame ostma igal aastal uut sordiseemet – 15 krooni kilo pluss käibemaks.

Kõik kuidagi liigub väikestele liigategemise suunas – võta kepp ja kott, ning kao tootmisest minema! Halb on, et meiesugused peavad kolm aastat rügama, et üks pensioniaasta kirja saada – lihtsalt meie sissetulekud on nii väikesed. Teen usinasti nelikümmend aastat kibedat tööd, ja kui pensionile jään, on mul ainult viisteist arvestuslikku tööaastat. Kuidas ma siis kehva pensioniga ära elan?

Mujal maksab riik tootmisele peale, et inimesed elaksid maal. Meil aga teeb riik kõik selleks, et sa lihtsalt sealt kaoksid. Kui läksime Euroopa Liitu, lubas Eesti riik kõik euronormatiivid täita; teised Ida-Euroopa riigid aga ütlesid: kui suudame, siis täidame!

Kuidas tänane maaelu sujub? Juttu selle edenemisest on ju palju. Kas soovitakse maale tagasi tulla?

Niipea kui põhikool lõpetatud, lähevad noored ära – linna. Nende vanemad isegi soovitavad seda tungivalt, sest nad ei näe maaelus perspektiivi. Keegi ei taha, et nende lapsed tulevikus vireleksid. Osa töötab välismaal, et peret kuidagi ära toita. Ei kujutagi päriselt ette, et üks vanematest pikka aega kodust ära oleks. Nii mõnedki tööjõus mehed on libisenud allakäigutrepist alla – nad on nüüd külajoodikud. Neist meestest ja mõnest naisestki sai joodik mitte sellepärast, et see on neile mõnus, vaid et nad pole suutnud tänases röövkapitalismis toime tulla ja on oma murega lihtsalt roninud pudelisse, sest ei näe elul mingit muud mõtet.

Mis häirib täna maainimest? Oled ju maaelu näinud nii seest- kui ka väljastpoolt.

Väga halvad kruusateed. Talvel on raskusi lumelükkamisega. Kui valda helistad ja kisa teed, siis abi tuleb. Aga selline olukord pole ju normaalne! Liiga palju on väga vaeseid inimesi, kes kuidagi ots-otsaga toime tulevad. Linnades võib-olla tundub, et vaeseid pole, aga maal neid on. Rahvas on endasse tõmbunud, pole tahtmist koos käia. Pole võimalik end kultuuriliselt harida, sest sõitmine on kallis.

Kaks aastat võitlesin külavanemana selle nimel, et inimestel oleks postkastid. Küll oli viga selles, et kauge maa ja et pole ette nähtud! Lõpuks ikka sain. Nüüd on küll postkastid, leht pannakse hommikul postkasti, aga õhtul, kui töölt tullakse, seda enam pole. Ajakirjad kaovad silmapilkselt. See tuleb vaesusest!

Riik on ju nii tahtnud. Väiketootja on Eesti riigi jaoks mittekeegi. Televisioonis räägitakse suurtest tegijatest ja nende toetuste mahust. Paljud ütlevad: „Mis sa virised?! Näe, kus makstakse teile toetusi!“ Pole neil linnainimestel arusaamist, kes meist saavad toetusi, kes aga mitte. Ajakirjandus loob maainimesest vale ettekujutuse “Põllumees põline rikas”.

Õnnelik olevat see inimene, kelle hobi ja palgatöö kattuvad. Kas sina saad ennast nende hulka arvata?

Kuna noorena sai peotantsu tehtud, siis korraldan Rõngu kultuurimajas tantsukursusi, harjutamaskäijatest puudust pole. Mul on kaks saksa lambakoera – tegelen ka nende väljaõpetamisega.

Poliitika huvitab sind. Miks valisid Keskerakonna, aga mitte mõne teise partei?

Ega neid valikuid ju nii palju olegi. Pean ennast kenaks inimeseks, aga rikkaks siin maal ei saa – nii et üks teatud erakond mulle ei sobi. Keskerakonna mõttelaad ja inimlik käitumine on aga kuidagi omased. Keskerakond tundub kõige rohkem olevat näoga lihtsate inimeste poole. Teised parteid on unustanud, kust nad ise tulnud on.

Küsitles Keskerakonna Lõuna-Eesti koordinaator TOOMAS PAUR

Esiküljefoto „Kevad tuleb homme!“ tekst :

„Välismaal maksab riik tootmisele peale, et inimesed elaksid maal. Meil teeb riik kõik selleks, et sa sealt kaoksid,“ ütleb Tartumaa taluperenaine Ilona Jaanikesing. Ilona on siiski maale ja Rõngu valla Lossimäe talule truuks jäänud ja õpetab koguni, kuidas maal elades ja töötades rõõmsaks jääda. Algav kevad toob Ilonale kevadised tööd – ajast aega on talv põlluinimesele pigem puhkeaeg olnud

Pildil on Ilona oma keldris ületalve peetud seemnekartulitega, mis valmistuvad mulda minema. Kartul on pealinna peenemate kokkade kinnitusel jälle moodi tulemas!

Jaga |