Metslastega õigusriiki ei tee

EDMUND ERNITS,      19. september 2001


Juba enam kui kaks tuhat aastat tagasi ütles Rooma riigimees Cicero oma kuulsa mõttetera, mis tagaks inimkonnale turvalise elamise ka kaasajal - salus populi suprema lex. Ülimaks seaduseks olgu rahva heaolu. Kahjuks pole see seadus kehtinud veel üheski riigis. Kuigi sotsialismi ajal me proovisime seda ellu viia.

Nüüd, kümme aastat hiljem on varakate klasside kasumiiha jälle kõigest üle. Inimsuse vastase kuriteona lasub tööandjate hingel peale kasvanud töötute armee nii meil kui ka kapitalistlikes suuriikides. Sõna inimlikkus on kujunenud ülemaailmseks paroodiaks, ligimesearmastust pole globaalses mõttes ollagi.

Riiklikud suhted kiviaja tasemel

Marx ja Engels nuputasid välja, et ainuõige maailma peremees olevat proletariaat, kelle algselt kehtestatud diktatuur suutvat revolutsiooni teel varakad klassid kuuletuma sundida. Esimese maailmasõja keerises suutis Venemaa töölisklass võimu oma kätte haarata. See nõudis tohutuid ohvreid. Ja imelik, proletariaadi diktatuurist sai ohjeldamatu terror.
Võimuvõitlus revolutsiooni juhtide vahel ei teinud asja paremaks.
Marx ja Engels unustasid, et inimene on loomse päritoluga, kandes endas kiskjalikku metslust. Isegi aastatuhandete pikkune tsivilisatsioon polnud suuteline seda pahet taltsutama. Metslus ilmneb ka riiklikul tasemel. Kui inimkond on oma teadmistega võimeline kosmosesse tungima, siis riikidevahelised suhted on kiviaega pidama jäänud.

Kiskja murrab juba liigikaaslasi

Kapitalism on oma olemuselt privilegeeritud rikaste rida. Kusagilt lugesin, et see toimub valemi järgi - kraba kuis krabada saad. Ei mingeid reegleid. Keegi oli irooniliselt lisanud, et politsei töö on sel juhul puhas sõelaga vee kandmine. Kapitalismis valitseb kiskjaloomuse tallermaa.
Tunnetame, et inimese mõistuses on toimunud oluline muutus. Inimkiskja ei tunne enam liigitaju, talle on ka teekaaslane vaenlane. Seda tõde ei mõelnud mina välja. Juba roomlased kogesid, et homo homini lupus est -- inimene on inimesele hunt.
Venemaa töölisklassi teostatud revolutsioon viis ajapikku ühiskonna talutava heaoluni. Inimloomus oma kiskjalikus vabadusihas sunniti kuigivõrd taltuma.
Sellest sotsialistliku riigi eksperimendist jäi meisse tugev humaanne suunitlus. Kasvasid üles põlvkonnad, kes suhtusid inimlikkusesse teisiti kui mujal maailmas. Puudus ju inimese ekspluateerimine inimese poolt. Tööpuudust polnud, seega olid töömured asised. Haridus ja meditsiin olid rahva omandis.

Eraomandi oleks pidanud lubama

Kuid hilisematel aastatel hakkasid varem püstitatud tõed pidurdama inimese loomust ikka enam ja enam. Elanike vajadusi tõkestati paljudel elualadel ja seda just eraomanduse mõiste tõlgendamisel. Kuid nõukogude võimu algaastail tehtud sigadusi ei mõeldudki hiljem heaks teha. Ma mõtlen siin represseerituid. Ometi muutus nõukogude võimu lõppaastail olukord suisa talutavaks. Meie põllumajandus suutis toita kogu elanikkonda ja jäi veel ülegi.
Nõukogude võimu alt vabanemise koidikul tulid välismaisest pagendusest tagasi need, kes aastakümneid olid sellele võimule kadu mananud. Nende kätte libises võimalus uue võimu rajamiseks. Sotsialistlik majandus löödi kiiruga jalust. Vihatud kolhoosikord pidi sootumaks hävima. Imekiirelt kadus sootumaks rahva heaolu ja vajusime üksteise vihkamise sohu. Ühtäkki muutus paljude elu mõttetuks. Kohutavalt kasvas enesetappude arv. Eesti naine ei söandanud lapsi virelema sünnitada. Iive kukkus järsult. Rahva elatustase langes madalseisu. Ja seda ei teinud mitte sotsialism.

Ärge helget unistust hukka mõistke

Ja nüüd korraga tahetakse kuritegelikuks kuulutada just see süsteem, mis meilt kadus, kuid mis inimesele äraelamise garanteeris. Jah, stalinlik rezhiim oli toonud nõukogude rahvastele korvamatuid kaotusi küüditamiste ja kinnipidamiskohtadena. Kuid oli ka helgemaid külgi. Nüüd nimme lükitakse ajakirjanduse kaudu nooremale rahvale teadmisi, nagu olnuks GULAG kogu kommunistlik ideoloogia oma koleduses. Ja et just see tulebki armutult risti lüüa.
Asi ei olnud päris nii. Tegelik sotsialism, mida me oma silmadega nägime, ja kommunismi kavandamine on kaks iseasja. Nüüd oleme veendunud, et õiget teed kommunismi ülesehitamiseks pole inimkonnal veel olemas. Sellega saaks hakkama vaid Inimene, kelle metslus on aastatuhandetega kadunud. Kuid selliseid leidub veel vähe. Vahest kohtaks neid siiralt usklike inimeste seas.
Kommunism ise on aga kui ammuilma inimkonnas idanenud unistus heaolurikkast ühiskonnast. See unistus jääb kauaks püsima inimese kauni soovunelmana. Kuid kindlasti mitte igaveseks unistuseks. Ükskord ta peaks ju täituma. Kas tema nimeks saab olema kommunism või mõni muu sõna, on küsimus omaette.
Seepärast oleks kommunismi kui ideoloogia kuulutamine kuritegelikuks hullumeelsuse tipp. Olgem jumala pärast sellega ettevaatlikud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)