Oliver Nääs: Tänapäevane nõiajaht

„Kaks aastakümmet oleme ühiselt ehitanud demokraatlikku õigusriiki, mille keskmes seisab inimene ja tema põhiseaduslikud õigused. Need õigused on õigusriigis pühad ja puutumatud, neid kaitsevad lisaks meie põhiseadusele ka rahvusvahelised kokkulepped." (Presidendi pöördumisest 18. jaanuaril).

Õiged tähelepanekud muidugi. Vaba on inimene nii loomult kui sünnilt ja seetõttu oleme loonud endale põhiseaduse muuhulgas täitevvõimu poolsete kuritarvituste vastu. Samas on inimese privaatsus järjest vähesem, kuid ajaloohämarusest pärinev inkvisitsioon püsib endiselt tugeval vundamendil. Täna meil siin ja praegu on kriminaalmenetlus kohtueelselt inkvisitsiooniline.

"Võõrasse arvutisse sissemurdjad, võõra kirjavahetuse omastajad ja levitajad on kurjategijad. [...] Ootan riigipeana, aga ka kodanikuna, asjassepuutuvate ametkondade professionaalset tegutsemist." Kui vaba inimene rikub oluliselt teiste võimalusi omi asju vabalt ajada, on vaja sekkuda. Kuna oleme kaalukatel põhjustel loobunud veritasust, sekkub äärmuslikematel juhtudel riik. Küsimus on siinkohal, kui palju peaks riik sekkuma?

Kui halb peab olema tegu, mis annab riigile õiguse võtta inimese kõik tegemised pikemaks ajaks luubi alla? Või peab sekkumisel piirduma ainult sellega, mis on hädavajalik? Kõlab retooriliselt, eriti kui arvestada inimese loomu- ja sünnipärast vabadust, kuid kriminaalmenetluse varjus eksisteerib hoopis kaasaegne nõiajaht. Tuleb rääkida pealtkuulamiste ja läbiotsimiste praktikast.

Alustame viimasest, mis on aktuaalne ka tänases kontekstis, kus Kaitsepolitseiamet läks otsima Pommi-Jüri raketti, kuid tõi ära hoopis uute kahtlustuste aluseks oleva kirjavahetuse. Kõrvalt vaadatuna tundub, et on leitud ettekääne, mida kasutatakse iga hinnaga nõia avalikustamiseks ning tuleriidale saatmiseks - klassikaline nõiajaht.

Ma ei proovigi väita, et juhuleidude puhul peaks riik silma kinni pigistama ja käituma, nagu poleks midagi olnud. Kuid juhuleid peab olema põhjendatud, see peab olema tõesti juhuslik leid rajal, mida käidi kitsalt konkreetsesse juhtumisse sekkumise hädavajalikkuse tarbeks. Nii peame säherduste konkreetse asjaga mitte seotud leidude puhul alati küsima ja uurima, kas ja kui juhuslik see leid ikkagi oli.

Kui me seda ei küsi, anname ise ennast lahti oma vabast staatusest ning allutame ennast täitevvõimu suvaotsustele. Eeltoodu kontekstis on raske õigustada väiteid stiilis "võtsime kaasa palju ja hiljem analüüsime, mis sellest on asjakohane".

Pealtkuulamine on tõsine asi

Ka pealtkuulamise praktika sisaldab viiteid kaasaegsele nõiajahile. Pealtkuulamine toimub Eesti Vabariigis kohtu loal üldjuhul kahe kuu pikkuste perioodidena, mida tihti ikka ja jälle kahe kuu kaupa pikendatakse.

On teada, et faktilise pealtkuulamise ajal ei istu reeglina kaitsepolitseinik reaalajas, kõrvaklapid peas, kuulamas pealtkuulatava vestlusi. Kõned salvestatakse ja neid kuulatakse hiljem. Ka järeldused tehakse hiljem. Kui formaalne kohtu luba ja selle aluseks olevad sisulised põhjused on olemas, miks see siis nii halb on? Põhjus on see, et vaba inimene ei pea taluma enamat, kui minimaalselt hädavajalikku tungimist tema privaatsusse, ei grammigi rohkem. Reiljani ja teiste pealtkuulamine üle kuue ja poole saja päeva ei tundu ei kaugelt ega lähedalt vaadatuna minimaalne ega hädavajalik.

Pealtkuulamine ja salvestamine, hoolimata kohtu kestvast loast, tuleb lõpetada kohe pärast pealtkuulamise eesmärgi saavutamist. Kas Reiljani puhul eesmärki varem ei saavutatud ehk kuulatigi kuni kostis midagigi?

Pealtkuulamise eesmärk on saavutatud siis, kui pealtkuulaja on saanud vajaliku info teada ehk kriminaalmenetluse tarbeks on saadud vajalik tõend, samuti ka siis, kui selgub, et pealtkuulamisega ei ole võimalik tõendit koguda. Kogu edaspidist pealtkuulamist, endiselt formaalselt kohtu loa alusel, on raske põhjendada muu, kui sooviga saada võimaliku laiahaardelist teavet inimese tegevuse kohta. See ongi kaasaegne nõiajaht.

Pealtkuulamise osas aitab selle vastu just kõrvaklapitatud kaitsepolitseinik, kes kuulab tõesti pealt, aga oskab selle õigel kohal lõpetada. Pealtkuulamine ja läbiotsimine selleks, et "ehk tuleb midagi", ei ole seaduslik, vaid politseiriiklik kalastamine.

Kui lõpetuseks küsida, mis eristab vaba inimest, kes rikub teise vaba inimese privaatsust, ning riiki, mis ebaseaduslikult otsib läbi laiemalt ja kuulab pealt kauem, kui hädavajalik, oleks vastus ühene - ei miski.

Kesknädalas ära trükitud nii autori kui ka Eesti Päevalehe nõusolekul.

Jaga |