1993: „pullapäätamine" ja kaitseministri lahkumine

HAIN REBAS

endine kaitseminister (ERSP)

Olin taastatud põhiseadusliku Eesti Vabariigi esimene kaitseminister alates 22. oktoobrist 1992. a kuni ametist lahkumiseni 3. augustil 1993. a. Kümme ümmargust aastat hiljem võimendasid Eesti suuremad ajalehed oma nn jäägrikriisi juubeliartiklites väiteid ja oletusi, mis olid tõest ja tegelikkusest lubamatult kaugel, normaalsest sündsusest rääkimata. Kuna ei soostutud publitseerima korrektuure, ehkki need tunnistati õigeks ja koguni vabandati, taasavaldan oma tolleaegse (1993. a.), ilmselt unarusse jäänud raporti, mille saatsin nn Pullapää asjaolusid uurivale parlamentaarsele komisjonile.

[---] Üldiselt on tegemist ebameeldiva looga, millest ei tunne rõõmu just keegi. Seda enam tuleb see korralikult läbi kirjutada. Käesoleva artikli siht ei või olla nn Pullapää kriisi lahendamine ega selle lõplik raamatusse raiumine, piirdume tahtega lahti kirjutada vähemalt ühe tolleaegse tegelase, kaitseministri arvamised ja tegutsemised. Seda enam, et kaks ministrite juhitud parlamentaarset komisjoni [Nn Meistri komisjon, august-september 1993 ja nn Oleski komisjon, november 1993 - veebruar 1994. - H.R.] ei suutnud neid tagajärgi avalikkusele selgitada.

Kui muud ei nimetata, leiduvad allikad, mis peamiselt talletatud fotokoopiatena Eesti Kaitsejõudude Peastaabist ja Kaitseministeeriumist, autori isiklikus arhiivis. Elavalt kajastasid kaasaegsed ajalehed sündmuste käiku, mõned asjalikult, teised erapoolikult, kes ühe või teise peategelase poolt või vastu. Allikatele baseeruvaid parandusi ja täpsustusi vajavad vastavad lõigud mõnes Mart Laari [Eesti uus algus. Tallinn 2002] ja Boris Tesnovi [Eesti rahva lühiajalugu. Vancouver 2001 - H.R.] ajalooraamatus.

Kaitseminister ja pullapäälased

ehk

miks lahkusin ametist

[Raportist 3. augustil 1993 loodud ja teedeminister Andi Meistri (ERSP) juhitud 7-liikmelisele komisjonile „Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompanii vastuhaku põhjuste ning kaitseväes ja Kaitsejõudude Peastaabis valitseva olukorra analüüsimiseks ja valitsusele lahendusettepanekute esitamiseks". Tulemused esitati Eesti päevalehtedes 9. septembril 1993: „Valitsuskomisjoni aruanne LVJ vastuhaku asjaoludest".]

Juba nn Meistri-komisjoni loomise päeval, 3. augustil 1993, palusin kaitseministeeriumi esindajat, osakonnajuhatajat Enn Tuppi tingimata võtta küsimuste hulka, millele komisjon peaks leidma vastuse, kaitseministeeriumi ja -ministri tegevus seoses terve  Pullapää-afääriga. Palun komisjoni tähele panna, et kaitseminister ei ole sotsiaal- ega kultuurminister. Meil on valitsuses erinevad rollid. Kaitseminister on riigi kaitse eest vastutav isik. Just tema ei saa istuda käed rüpes vägivaldse kallakuga riikliku kriisi ajal. Tal lasub eriline moraalne kohustus tegutsemiseks, ka juhul, kui seadusandlus juhtub olema puudulik või koguni olematu. Ning kuna ma ei ole suutnud avastada ühtegi kaalukat põhjust hakata käituma Eestis osaliselt ikka veel kehtiva postsovjetliku ühiskondliku reeglistiku järgi, olen üritanud omapoolseid riigikaitse toimetusi ajada läänelikult - nii hästi või halvasti kui antud oludes olen suutnud. Mingit teist „missiooni" kui et lisada normaalset läänelik[k]ust, mul Eestis ei saanud olla. [---]

Siinkohal piirdun [---] tähtsaima ja otsustavama põhjustepuntra lahkamisega. Võtame seda kokku kohanimega Pullapää, üks väike, kena neemeke mõni kilomeeter Haapsalust otse läände. [---] Pullapääl asus nõndanimetatud „Läänemaa Vabatahtlik jäägrikompanii" (LVJ). „Nõndanimetatud" seepärast, et need head mehed asuvad küll Läänemaal ja on kahtlemata vabatahtlikud, aga nad ei ole elus veel õigeid, näiteks rootsi „kustjägareid" või Ameerika „rangers" või „SEAL" taktika põhjal treenitud „marines" näinud. Veel vähem on neist keegi säärastes eliitüksustes teeninud. Võib aga olla, et mehed on kinos või videolindil tõepoolest näinud „Rambo I" või „II". See aga ei tee neid eliitsõduriteks. Ka pole meie „jäägrid" kunagi moodustanud mingisuguse „kompanii" sõna õiges mõistes, ei arvulises, ei väljaõppe ega taktikalises tähenduses. Ning LVJ ülemuste lennukad sõjaväelised aukraadid, nagu kolonel ja kapten-leitnandid jne, vastavad rohkem õndsa eksiilvalitsuse „sõjaministri" unenägudele kui tänapäeva Eesti relvakandjate reaalsusele. [USA eestlasest ärimees ja reservohvitser, alates okt 1992 Riigikogu liige Jüri Toomepuu, kes enda äranägemise järgi jõudis neid aukraade enne põhiseadusliku valitsuse ametisseastumist jagada mitukümmend - ka sõjaväes mitteteeninutele. - H.R.]

Tagapõhi, oktoober 92 - juuli 93

Pullapäälaste moodustamist ja tagapõhja on Eesti meediumites enamvähem piisavalt läbivalgustatud. Ei hakka seda siin kordama. Nagu teada, pärisime selle probleemistiku Tiit Vähi valitsuselt. Nii jäi minu kui uue kaitseministri ülesandeks möödunud sügise lõpus leida pullapäälastele erakonna ja kaitsepoliitiliselt aktsepteeritav tulevik. See ei saanud olla muu kui konstruktiivne kompromiss ühel pool nn. rahvuslike ringkondade soosingu ja teisel pool nn endiste ning, mis seal salata, punaarmeest tulnud ohvitseride eirava hoiaku vahel. Arvasin, et olime jõudnud viisaka lahenduseni valitsuse möödunud aasta 5. dets. laialt kooskõlastatud otsusega, millega probleem lükkus ministeeriumist Peastaabi praktilisele tasandile. Selgus aga veebruaris, et tegelikkuses ei olnud lahendatud mitte midagi. Põhjuseid otsitagu Peastaabi ja pullapäälaste omavahelistes kemplemistes ja üksteisele jala ette või taha panemistes.

Järgmise konstruktiivse lahenduse vedasin kaitseministrina läbi valitsuse 3. märtsi otsusega. LVJ võeti veelkord ametlikult kaitsejõudude koosseisu, kõigi õiguste ja muidugi kohustustega. Hakkaski LVJ korrapärane majandamine, varustamine, relvastamine. Kontrollisin seda seekord ise. Laia ja täpsustatud kokkulepe kohaselt, nagu olid kõik asjaosalised juba 5. detsembril allkirjaga kinnitanud (Kama, Parek, Eller, Mosin, Laaneots, HR), lasus kaitseministeeriumil kohustus viia läbi LVJ nn. alternatiivse väljaõppe ametlik kontroll. [---]

Andsin LVJ-le aega kosuda, vormi jõuda, kaks kuud. Vahepeal oli aprilli alul ametisse kinnitatud Kaitseväe juhataja [USA kolonel Aleksander Einseln. Ta saabus Eestisse aprillis ja ülendati kindralmajoriks 17. juunil 1993. Kolonel Einselni saabumiseni tegelesin ministrina otse peastaabi ülemaga, kolonel (ekspolkovnik) Ants Laaneotsaga, keda vist mõlemapoolse võõrastumise kiuste õppisin varsti hindama tööka, efektiivse ja lojaalse ohvitserina.- H. R.], keda olin pikisilmi oodanud. Temaga tahtsin võimalikult ruttu võtta ette „riigikaitse põhialused", „riigikaitse rahu ja sõjaaegsed seaduseelnõud" ja Peastaabi isikkoosseisu. [---]

Mäletatavasti olin „oma" ministeeriumist juba eemaldanud endise peaministri Savisaare ja pankur Apananskij soosiku, aseministri Puura, kaks polkovnikut (Priks ja Paas) ning paar uhket, kuid riigikassale äärmiselt kahjulikku ehitusülemat. Peaministri isiklikul ja otsesel survel andsid lahkumisavaldused mu kantsler ja juriidiline nõunik. Nii et ei saa väita, et Kaitseministeeriumis ei tehtaks plats puhtaks. Lähemal ajal oleksime saanud jagu ka Peastaabi võõrastavatest elementidest.

Maikuu lõpus palusin kirjalikult Peastaapi pullapäälaste kontroll läbi viia 3. juunil. Samas andsin Peastaabile kasutada kõik mu kogutud materjalid nende asjus, ka Kaitsepolitseilt tellitud ülevaade ja pullapäälaste Eller, Tõns jt. veebruaris otsese sekkumise poliitikasse, nimelt peaministrile üle antud minu ametist tagandamise nõude. Ministeeriumi esindajaks määrasin oma nõuniku, Soome koloneli, eversti Matti Lukkari, Soome Kadetikooli endine ülem. Palusin Peastaapi selgelt vastata küsimusele, mis peaks saama edaspidi LVJ-st.

Kontroll viidi läbi 15. juunil. Peastaapi esindasid kaitseväe peainspektor (endine Rootsi jalaväeluure kapten) ja majandusülem. Ametlikku vastust Peastaabist LVJ tuleviku kohta pole ministeeriumisse siiani laekunud. Eraviisiliselt tutvusin aga vahepeal peainspektori üksikasjalise protokolliga ning sain lugeda eversti Lukkari käredamat laadi raporti. [Hiljem võttis eversti Lukkari kokku: "Pullapää kompanii oli sõjaväe kõverpeegel." - H. R.] Ei vastatud ka neis minu poolt püstitatud LVJ tuleviku küsimusele. Lasin veel tagantjärgi, 16. juulil, kirjalikult pärida Peastaabi ametlikku otsust LVJ edaspidise käekäigu kohta. Vahepeal olin suuliselt kurssi seatud ja üldiselt nõus LVJ juhtkonna (Kommer, Mosin) väljavahetamise eeskavadega ja LVJ ümberpaigutamise plaanidega, kas Tuksi kordonisse, Haapsallu või Paldiskisse. Meie „Riigikaitse põhialustes" on selgelt välja öeldud, et Loode-Eesti vajab korralikku amfiibieüksust lääneranniku ja saarte kaitseks. Vanasti asus Haapsalus teatavasti Scoutspataljon.

Kolmapäeval, 7. juuli hommikul helistasin kindral Einselnile, et saada lähemaid andmeid LVJ osa Paldiskisse viimise asjus. Ta saatis mulle kell 12.30 kolonel Laaneotsa selgitama. Tema LVJ dislotseerumise seletusi tunnustasin post factum otsekohe, eriti kuna selgus, et V.F. kohapealsete väeülematega oli kõik ettevalmistatud, LVJ esindajatega ja meie piirivalvega kõik kooskõlastatud. Tol momendil, see oli mäletatavasti vahetult enne suurt ja rahvusvahelist ärevust tekitanud nn. referendumit Narvas ja Sillamäel, oli riigi julgeolekut silmas pidades võimatu idapoolsest Eestist välja tõmmata Viru, Kalevi ja Kuperjanovi pataljonide osi ja suunata neid ära läände. On loomulik, et olukorras, kus EV võtab venelastelt samm sammult üle Paldiski linna, ka meie kaitsevägi ilmub kohale ja asub täitma vastavaid ülesandeid. Milline üksus millises koosseisus Paldiskisse või mujale viidi ja viiakse, jäi ja jääb loomulikult Peastaabi otsustada.

3. juuli 1993

Nagu riigisekretäri ja peaministriga eelnevalt kokku lepitud, sõitsin pühapäeval, 18. juulil puhkusele Rootsi läänerannikule. Mu perekond elab nimelt koos umbes kolme tuhande eestlasega Göteborgi linnas. Nädal hiljem, esmaspäeva pärastlõunal 26. juulil kell 16.10, helistas äkki kindral Einseln ja kutsus mind viivitamatult tagasi Tallinna. Saabusin valitsuse koosolekule 27. juuli hommikul kell 11.10.

Selgus, et eelneval nädalal olid käinud Paldiskis pullapäälasi rahvuslikeks vägitöödeks inspireerimas härrased Tiit Made ja Hardo Aasmäe, põnevamad kaasaja poliitkujud mõlemad. „KGB likvideerija Kirde-Eestis" Aasmäe külastas ka 2. augustil Pullapääd. Reedel, 23. juulil oli Peastaap tagandanud LVJ kompaniiülema kohalt Asso Kommeri. Sellesamase härra Kommeri võttis aga samal päeval Toompeal audientsile Eesti Vabariigi peaminister [Mart Laar], nagu selgub ka peaministri 7. aug. antud intervjuus [T. Sildami pikem intervjuu Mart Laariga. Päevaleht  7. aug. 1993. - H.R.].  Peaminister ja Kommer käsitlenud seal omavahel „mitmeid praktilist laadi probleeme, mille lahendust me ka arutasime", niisiis vaevalt privaatasju. See peaministri samm, mille eeskuju kuulub möödunud aegadesse, kus Peasekretär  [Tähendab ikka kompartei raames. - H.R.] isiklikult võis sekkuda igal võimalikul ja võimatul tasandil, desavoueerib nii Kaitseväe juhatajat kui ka kaitseministrit. Juba peaministri telefonis vastav sekretär oleks pidanud härra Kommerile selgitama teenistusredeli funktsioone demokraatlikus ühiskonnas.  Selle asemel lisas peaministri soosing kodanik Kommerile staatust ja enesekindlust, mida ta tulevatel päevadel kenakesti ka ära kasutas.

Peaministri veidi ootamatut külalislahkust kiirel ajal oleks tasakaalustanud temapoolne sõnum või vähemalt teadaanne Kommeriga kohtumisest kindral Einselnile või mulle. Selle jätkuv puudumine on üks mu ametist lahkumise põhjuseid. See ei olnud nimelt kaugeltki mitte esimene kord kui valitsusjuht (oma agarate „isamaalastest" erinõunike soovitusel?) ajas ühel või teisel viisil riigikaitselisi asju kaitseministeeriumit informeerimata, või mõni kord koguni, minu hinnangul, riigikaitse huvide vastu.

[NB! Siitpeale - JÄRG: www.kesknadal.ee]

Valitsusgrupp, ERSP

Küsimusse, kuidas lahendada LVJ järgnevat juba üldtuntud allumatust ja vastuhakku (nende 25. juuli avaldus 32 allkirjaga) ning relvastatud mässule õhutamist põhiseadusliku riigikorra vastu (nende 27. juuli üleskutse 3 allkirjaga), suhtusid valitsuse tegevgrupi liikmed erinevalt. Viimase üleskutse shrift ja trükk oli liiga elegantselt laserprinterlik, et seda olnuks võimalik produtseerida Pullapääl või Paldiskis. Lasin oma meestel uurida, kus see võiks olla trükitud ja paljundatud. Jäljed ulatusid teatud kontorisse Koidula tänaval Tallinnas. Selle probleemi edaspidise menetluse andsime 3. augustil edasi Kaitsepolitseile. Huvitaval kombel helistas Tiit Made samal 27. juuli p.l. Pullapääle. Vastas Peeter Lorents. Seisin kõrval ja kuulsin. Jutust selgus, et samal päeval e.l. oli Madet millegipärast käinud „konsulteerimas" härra Asso Kommer.

Ka olid meil valitsusgrupis erinevad arusaamad, mis meetmetega ja tempoga alustada valitsuse 27. juuli resoluutse ja üksmeelse korralduse (mida toetasid president ja õiguskantsler) ning kindral Einselni s.k.p. üksikasjaliku  käskkirja rakendamist. Meid juhatas sel nädalal „isamaalasest" välisminister peaministri ülesannetes [Trivimi Velliste (Isamaa] - H.R.]. Ei kutsunud ta puhkuselt tagasi parteikaaslastest peaministrit, kes viibis Inglismaal, ega korduvate, mitmepoolsete minu ja kindral Einselni nõudmiste kiuste, justiitsministrit [Kaido Kama (Isamaa). - H.R.], kes omakorda puhkas või niitis heina Ähijärve pool kandis.

Kokkuvõttes: ei võetud järgnevates aruteludes minu kui kaitseministri ettepanekuid eriti kuulda. Üldiselt soovisin aktiivsemat sekkumist meie poolt, initsiatiivi näitamist ja hoidmist. Pullapäälastega oleks pidanud kiiremas korras võtma ette mitu asja:

1) selgitama neile üksikasjaliselt, missugusesse põhiseadusega vastuolulisse olukorda nad seadnud iseendid ja oma üksust,

2) millisesse sise- ja välispoliitilisse segadusse, koguni kriisi, nad viinud Eesti Vabariiki, kuidas nad aidanud kahandada rahvusvahelist usaldust E.V. vastu,

3) neile koguni puust ette tegema kriminaalkoodeksi paragrahvid, mille vastu nad juba eksinud, ja eksimas, ning selgitada järgnevad võimalikud karistuste määrad,

4) massimeediume jõuliselt ja korrektselt informeerima, nii et teabeline initsiatiiv ja kontroll oleks jäänud valitsuse ja mitte opositsiooni kätte,

5) pullapäälasi isoleerides lüüa kiilu meeskonna juhtide ja väljaspoolt mõjutajate vahele,

ning

6) hakata järkjärgult tõstma massiivset psüühilist survet nende vastu, et nad annaksid rahulikult tagasi riigi relvad. [Normaalses läänelikus riigis oleks mässajad ja eriti nende juhid paugupealt arreteeritud, sõjaväepolitsei puudusel siseministeeriumi liini pidi [---] - H.R.]

Sellest kõigest ei tulnud välja peaaegu mitte midagi. [---] Lõpuks „süüdistas" mind valitsusringis välisminister koguni „lääneliku militaarkultuuri" esindamises! See hoop on mu teine lahkumisepõhjus. Missugust militaarkultuuri pidanuks ma läänest tulnuna siis, palun väga, tänapäeva Eestis esindama?

Poolahastuses valitsusgrupi passiivsuse üle[,] helistasin reede hommikul 30. juulil kella 10.30 paiku presidendile kui riigikaitse kõrgeima[le] juhile. Kandsin talle meie ja minu olukorra ette. Kaebasin, lihtsalt öeldud. Olin pealegi juba mitu päeva haigeks kirjutatud ja valudes. Alles pärast presidendi sekkumist pärastlõunal hakkas valitsuspoolne tegevus nagu normaalsemalt arenema.

Selsamal reedel külastas teiste poliit- ja meediumiprominentide seas Pullapääd ka ERSP äsjavalitud esimees Ants Erm. Huvitaval kombel jäi ka Ermil, nagu kõikidel teistel Pullapää tähtsatel turistidel, avastamata pullapäälaste mõnisada meetrit ettenihutatud ja maskeeritud raskekuulipilduja. Selle 23-millimeetriste lõhkkuulide valangutega taheti ju saata meie põhiseaduslikku korda ja seadusi austavaid eesti noormehi teisse ilma. Selle asemel, et erakonna ja parlamendi nimel protesteerida säärase jõhkra ähvardamise vastu, koostas valitsuskoalitsiooni erakonna esimees mässujuhi Kommeriga hoopis „ühisavalduse", vormiliselt segase ja sisuliselt sogase. Ka see malekäik, et asja pehmelt väljendada, tundus mulle ERSP ministrina desavueerimisena, aga ka Eesti riikliku mõtte äraandmisena. Niiviisi kuivas mu tegutsemispind jalge all lõplikult kokku. Mu erakonna esimehe alt ärahüppamine riiklikus kriisis on mu kolmas ametist lahkumise põhjus. ERSP juhatuse 2. augusti „kompromiss" esimehe ja kolme ministri vahel ei või rahuldada kedagit. Sisuliselt rääkisime ju üksteisest täiesti mööda.

Kokkuvõte

Terve see tõsine Pullapää lugu on nüüd kukkunud välja niisugusena nagu ta on, nagu ma seda näha ei soovinud, nagu ma selle eest vastutada ei taha, kuid loomulikult pean. Paneme tähele, kuidas

1) parimal juhul keskharidusega pullapäälaste juhid keerati kellegi poolt üles mässajateks,

2) juhid omakorda panid oma kogenemata ja infopuudust kannatavaid mehi vastuhakule allakirjutama ning nendega koos vastutama,

3) taaselustas pullapäälaste toetuseks Riigikogu riigikaitsekomisjoni nõunik Kalle Eller, meievahelist 5. dets. 92 kirjalikku kokkulepet vabalt eirates, oma müstiliste ülesannetega nn. Rahvusliku Kaitsealgatuskeskuse,

4) ähvardati Pullapääl laup. 31. juulil kell 15.30 automaatidega Kaitseliidu ülemat major Johannes Kerti, ning teatas mulle pühapäeval 1. augustil kell 15.15 juhtiv pullapäälane Lembit Tõns väga murelikult ja korduvalt, et ta ei saa varsti enam „vastutada oma väljaspool Pullapääd asuva reservi eest",

5) loobuti valitsuse poolel algusest saadik kõigist initsiatiivivõimalusest, see anti rahumeeli opositsioonile ja presumtiivsetele riigikukutajatele,

6) selle asemel ülendati pullapäälasi kõigepealt uljateks „schenkenbergideks", siis

7) loodi neist opositsiooni, meediumite ja teiste püüdlike kaasajooksikute abil tõelised Eesti TV ja rahvakangelased, umbes nagu „Robin Hoodi salgake Sherwoodis", kes võtab maffialt/rikastelt ja jagab ausatele/vaestele.

Mäletatavasti palus neilt üks vahvamalt vahutav riigikoguliige [erakonna Eesti Kodanik esimees, endine eksiilvalitsuse sõjaminister Jüri Toomepuu. - H.R.] koguni kalashnikovi, et saaks vajaduse korral kohe isiklikult kaasa täristada!...

Minu tegevusse Pullapää afääri viimases vaatuses suhtuti poliitikute ja ajakirjanike poolt üldiselt eiravalt, takistavalt ja vassivalt, koguni mürgiselt. Eks ajaloolased kord aruta, kellel meist sisuliselt rohkem või vähem õigus oli ning - kes hiilgas vassija ja laimajana. Igal juhul katsusin mängida ka seda oma viimast vaatust Eesti riiklikus elus n.ö. by the book, s.t. klassikalise riigi ja ühiskonnaõpetuse käsiraamatu järgi. Nimelt: kui ei võimaldata enam tegutseda ja vastutada, protesteerid, ja lõpuks lähed. Niisugused on demokraatia mängureeglid. Aga ka seda viisaka ühiskonna normaalset ja ebadramaatilist kommet peab Eestis veel kord korralikult juurutama. Nii tuligi ametist lahkumist tänapäeva Eesti poliitikutele nagu puust ette teha. Sellega viisin lõpuni oma ilmselt ennatliku osa Eesti poliitilises elus.

Epiloog 2008

Kordan veelkord, eelnevalt ei püüa selgitada 1993. aasta nn jäägrikriisi tegelikkust ega tagamaid. See nõuaks sügavamat ja laiemat ainestiku haaret ning märksa pikemat käsitlust. Tegeleme vaid ühe võtmeisiku, nimelt kaitseministri tolleaegsete (1993) ja tänapäevaste (2008) seisukohtadega, mis võiksid ja võivad olla ka parasjagu subjektiivsed. Mu mitterahulolu mõne valitsuskolleegi tegevuse või mittetegevusega pullapäätamise ajal ei järelda kriitilist suhtumist nende ametipidamisse tervikuna, kaugeltki mitte. Näiteks oli mul vahetevahel küllalt põhjust imetleda noore peaministri mitmekülgsust ja kohati ka tema otsustavust. Ka sise- ja välisministriga olin seotud pikaajalise sõprusega. Heade eelduste kiuste kiskus aga kõik 1993. aasta juulis-augustis viltu. Kriisiolukorras lõid välja erinevused, vastakad seisukohad ja hoiakud ning - nendetagused ikkagi erinevad ideaalid. Üldkokkuvõttes tegime kõik oma parima, selles ei maksa kahelda. Rohkemat me ei suutnud. Olime ikka veel kõik amatöörid, ametit õppijad asjaarmastajad, kes mässuõhutajana, kes lootusrikka riigikukutajana, kes põhiseadusliku Vabariigi kaitsjana.

Peaks olema selgunud, et lahkusin ametist formaalsetel põhjustel, kolmekordselt desavueerituna, aga muidugi ka sisulistel ja ka poliitilistel. Sest niikuinii tuli anda peaministrile korralik võimalus olukorra lahendamiseks. Ägedate, mitmelt poolt esilekerkinud vastaspoolte rahustamiseks pidi tal olema, mida omalt poolt pakkuda. Selleks sobis oivaliselt vabaksjäänud ministri taburett.

Oluliseks ametist lahkumise lisapõhjuseks osutus mu järjest halvenev majanduslik olukord, millele ei suudetud leida lahendust. Loomulikult luges ka iseloom, tähendab "läänelik" ja teatud määral elitlistlik haridus ning aktivistlik ohvitserlik väljaõpe koos tegutsemise ja initsiatiivhaaramise imperatiiviga. Järelikult: kui ülemused ei luba vabalt tegutseda ja vastutada pineva olukorra lahendamisel, vaid peidavad end formaalsuste ja kooskõlastuste taha nii et kõik tuleb juba algusest saadik välja "valesti", protesteeritakse ja - lõpuks, kui see ka ei aita, lahkutakse, antakse koht vabaks. Selles ei ole midagi iseäralikku.

Tegelikult ei häirinudki mind nii väga jäägerdajate ega nn endiste ega ka mitte nn opositsiooni politikaanlus ja isiklikud rünnakud, mis võisid olla vahetevahel küllaltki ilged. Nendega olin juba poolenisti harjumas. Kuid siiani ma ei hooma, miks ei tühistatud pärast pullapäätamist riigikoguliikmete Toomepuu ja Made parlamentaarne puutumatus, et saanuks neid kohtu ette viia, kui ässitajaid põhiseadusliku, demokraatlik/parlamentaarse riigikorra vastu.

Seda enam pettusin jäägrikriisi ajal akuutselt mõnes vanas võitluskaaslases ja kolleegis, nimelt ministrites Velliste ja Parek, nende arglikkuse ja saamatuse tõttu ametiajamisel.

Puhtalt äraandjateks kujunesid mu arusaamiste kohaselt võtmeminister Kama sugugi mitte juhuslik passiivsus, opositsiooni poolelt laialt ilma tegev Lorents, selgelt LVJ poolele üleläinud valitsuspoolne vahendaja Enn Tarto. Kunagist läbivalgustamist nõuavad justiitsminister Kama kaugemad erisuhted Tarto, jäägerguru Elleri ja kahtlase tagapõhjaga luulur Peeter Ilusaga, ka puhkenud jäägrikriisi ajal. Samuti tahaks enam teada peaministri ja passiivse siseministri eravahekordadest üha enam kriminaalsusesse vajuva LVJ juhtkonnaga. Tähelepanuväärne on siinjuures fakt, et olime kõik olnud Eesti Kongressi ajal "alte Kameraden" võitluses Vabariigi taastamise eest ja KGB, NLKP ja Eesti NSV nomenklatuura vastu.

Ei võinud ma 1993. aasta suvel olla rahul peaministri otsesekkumisega riigikaitsepoliitikasse (Paldiski jm), tema otsesuhetesse LVJ juhtkonnaga kaitseministeeriumi seljataga juba veebruarist alates, ega tema nn tagatoa (fraktsiooniesimeeste Hallaste, Kannik) manipulatsioonidega, ka koalitsioonipartneri ERSP vastu. Mõtlen siinkohal 1993. aasta jaanuaris riigikaitsekontseptsiooni minnalaskmist või ka meelega torpedeerimist Riigikogus -  oma koalitsiooni selge enamuse kiuste. Ega rõõmustanud nende alternatiivplaan jätkata Eesti poliitikas edasi hoopis Koonderakona nn mõistliku tiivaga, selmet ERSP-ga ja samade tegelaste rünnakud minu poolt niikuinii detsimeeritud kaitseministeeriumi juhtametnike vastu.

Otse ahastama pani aga endiste kaasvõitlejate (sõna tõsises mõttes) Jüri Toomepuu, Kalle Elleri, Lembit Tõnsi ja Asso Kommeri julmus, juhmus ja isiklikuks kujunenud vaen ning destruktiivsus. Vaid oma enda kasu silmas pidades (kes poliitikas, kes kaitsestruktuurides) nad asusid ähvardama EV ikka veel habrast riiklust. Ülipatriootlike hüüdlausetega peibutati väga noori mehi rihtima leekkuulidega laetud raskekuulipildujaid EV kaitsjate vastu - pealegi Vabariigi julgeolekupoliitiliselt kriitilisel ajal (vrdl samaaegne nn Narva ja Sillamäe "referendum").

Nii kujunes äkitselt mängust, millest olin tulnud osalema, mitte enam jalgpall, mida arvasin valdavat. Ei olnud see enam ka rugby, millega oleksin hakkama saanud. Selgus, et tegemist oli hoopis mudamaadlusega, toore catch'iga kõik enamvähem kõige vastu. Selles ei näinud enam perspektiivi. Järelikult tuli amet maha panna, tulgu kasvõi nälg ja päevakorras edasi astuda.

-o-

Jaga |