Nädala juubilar JÜRI MARTIN 75

„Onud” üliõpilased rääkisid Kaug-Ida ja Siberi ekspeditsioonidest ning kõigest põnevast, mida nad seal uurisid ja inimlikult kogesid. Nende lõpulause oli – mäletan tänini hästi: Kui teil vähegi võimalust on, siis sellist tegevust tahame teile küll soovitada.

Seega võin mõelda, et Jüri Martin on minugi elu mõjutanud. Mu teadlaseelu kaheldamatult suureks osaks on olnud ekspeditsioonid Valgele, Barentsi, Tšuktši, Ohhoota, Jaapani, Araali, Kaspia ja Mustale merele ning Vaiksele ookeanile. Kodusele Läänemerele muidugi ka.

 Küllap on Jüri Martin ka ise oma tolleaegset soovitust tõsiselt võtnud. Tsiteerides Vikipeediat: „Nii teadusliku uurimistöö huvides kui ka rännumehepisikuga nakatununa on Jüri Martin osalenud kümnetel ekspeditsioonidel Kaukasuses, Polaar-Uuralis, Lääne- ja Lõuna-Siberis, Kaug-Idas, Antarktikas, Alaskal, Kreekas, Keenias, Seishellidel, Madagaskaril, Sri-Lankas, Indias, Malediividel, Pennsylvanias, Great Smoky Mountains rahvuspargis USA-s jm.” Juba see „ja muuga” lõppev nimekiri annab põgusa, kontsentreeritud pildi akadeemik Martini haardest, tema tegevuste ja ettevõtmiste ampluaast.

 Bioloogidiplomi sai Jüri Martin Tartu Ülikoolist 1964. aastal. Bioloogiakandidaadi kraadi kaitses ta juba neli aastat pärast ülikooli lõpetamist (1968). 20 aastat hiljem, 1988. a kaitses doktorikraadi ja veel kaks aastat hiljem valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks.

 Jüri Martini teadusliku uurimise objektiks on samblikud. Eeskätt noorematele lugejatele tasub meenutada, et nõukogudeaegsed teaduskraadid läbisid enne nende kinnitamist mitu filtrit ja kontrolli. Tolleaegne kandidaadikraad on võrdsustatud tänase doktorikraadiga, aga doktorikraad oli juba väga tõsine kvaliteedimärk. See vastas vähemalt kolme kandidaadikraadi ehk kolme tänapäeva doktoritöö mahule. Martin on rohkem kui veerandsaja teadusartikli ja mitme monograafia autor või kaasautor.

 Jüri Martini teadustöö üks kandvaid küsimusi, millele vastust otsitakse, on rohkem teada saamine sellest, kuidas mõjuvad õhu kaudu levivad saasteained sammaldele ja samblikele, samuti metsadele ja muule taimestikule. Selline lai vaatenurk annab selge viite tema kui ökoloogi ja looduskaitsealase mõtleja haardele. Viis, kuidas Martin probleemile läheneb, ei ole vaid vaatlus ja loodusliku objekti kirjeldus. Tema uurimused ja järeldused toetuvad radionukleiidide, raskmetallide, väävli jt saasteainete sisalduse määramisele analüütiliste meetoditega.

Jüri Martini teadlaseteel on töökohtadest kesksel kohal Tallinna Botaanikaaed. Selles Eesti Teaduste Akadeemia asutuses töötas ta aastatel 1969–1988 vanemteadurina, asedirektorina ja lõpuks 10 aastat direktorina.

 Tähelepanuväärne on Jüri Martini tegevus pedagoogi ja kõrghariduse organisaatorina. Aastast 1997 on ta Euroakadeemia rektor ja professor. Kõrgkooli asutamine ja säilitamine meie kõrghariduse üldises turbulentses taustsüsteemis on juba iseenesest saavutus omaette. Ta on juhendanud tähelepanuväärset hulka teaduskraadide kaitsjaid – kaheksa magistriväitekirja ja üks doktoriväitekiri kõnelevad enda eest. Praegu on tema juhendamisel või kaasjuhendamisel valmimas veel kolm doktoritööd.

 Juubilari organisaatorivõimed ei ole avaldunud mitte ainult Euroakadeemia rajamises ja juhtimises. Ta on Teaduste Akadeemia polaaruuringute komitee, Maailma Metsade Monitooringu Foorumi, MTÜ Eesti Euroinfo Ühingu juhatuse, Rahvusvahelise Lihhenoloogia Assotsiatsiooni ning Academia Ecologica Universalis liige, aastast 1997 kaaspresident. Ta oli üks Eesti Polaarklubi asutajatest 31 aastat tagasi.

 Jüri Martini kodanikunärvi iseloomustab ilmselt kõige paremini see, et ta on olnud erakonna Eesti Rohelised esimees. Ta oli Riigikogu IX koosseisu liige. Praegu on ta Rohuneeme külavanem ja 2014. a lõpus Viimsi vallavolikogu ühehäälselt valis Martini valla aukodanikuks. Viimsi vallavolikogu esimees Priit Robas märkis sel puhul järgmist: „Jüri Martin on teadlasena põhjendanud Rohuneeme maastikukaitseala loomise vajadust, korraldanud Rohuneeme maastikukaitseala seisundi uuringuid ja hinnanguid ning koostanud mitmeid sellekohaseid ettepanekuid. Ta oli Naissaare maastikukaitseala kaitse-eeskirja korrektuuriks vajalike uuringute töörühma juht ning on avaldanud selle kohta mitmeid uuringuid ja publikatsioone.”

Akadeemiku tööd on tunnustatud ja esile tõstetud lisaks eeltoodule veel mitmel erineval moel. Ta on saanud Karl Ernst von Baeri medali, UNESCO programmi „Inimene ja biosfäär” (MAB) medali, Suure Looduskaitsemärgi, Kuninganna Victoria mälestusmedali, Henry Fordi Euroopa looduskaitsepreemia, Ühendatud Euroopa ja Rahvusvahelise Socratese auhinna. Martin on Viini Rahvusvahelise Ülikooli auprofessor.

 Elu pakub põnevaid kokkusattumisi. Vahetult enne selle kirjutise ärasaatmist teisipäeval, 22. septembril toimus Lennusadamas Meremuuseumi ja Polaarklubi ettevõtmisel merefoorum „Inimese jalajälg Antarktikas ehk miks Antarktisel enam koeri pole”, esinejateks Andres Tarand ja Jüri Martin. See oli peaaegu uskumatu kokkusattumus, et nüüd, 51 aastat hiljem räägivad needsamad mehed koos oma töödest ja tegemistest, ja mina olen jälle nende kuulajate hulgas.

Mu küsimusele, kas nad mäletavad üle 50 aasta tagust esinemist koolilastele, vastas Jüri Martin, et jah, ta oli Tartu V Keskkoolis pool aastat praktikal ja kindlasti õhutas ta noori kaasa elama maailmas toimuva suhtes, olema uudishimulik, valmis rändama ja avastama. Küllap on 75-aastane teadlane selle soovituse kohaselt nii ise elanud kui ka sama vaadet teistesse süstinud.

Palju õnne, lugupeetud akadeemik Jüri Martin! Palju jõudu, huvitavaid ja sisukaid tegevusi tulevikuks!

ANDRES KOLLIST,

Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktor, keemiakandidaat

Jaga |