Muutuste ootus toob pineva poliitikasügise

Ootus muutusteks pole ühiskonnas kuhugi kadunud. Ametisolev peaminister Taavi Rõivas püüab küll oma sõnavõttudega kutsuda leppima nn uue normaalsusega, kus majanduskriisi ajal lahkunud inimesed enam ei naasegi ja majandus jääbki seisakusse, aga sellise jutu põhjal teda ju ei valitud. Lubaduste ja tegude tugev nihestatus viis selleni, et Rõivas on esimene peaminister, kes juba esimese saja päeva jooksul vääris umbusaldust. Viimastel kuudel on Turu-Uuringute AS uurinud rahva rahulolu peaministri tööga, ja kõigis neis on hinnang Rõivasele olnud mitterahuldav.

Reformierakonnal pole enamust – miks ta dikteerib?

Reformierakond on tegutsenud ülbes arvamuses, et valimistevahelisel ajal rahva arvamus ei loe, sest oskusliku kampaaniaga saavutatakse valija lühike mälu. Nii marssis Rõivas teleklipis Ämari lennuväljal, aga juba mais nõustus ta otsusega vähendada nende hävituslennukite arvu, mis osalevad Balti õhuturbemissioonil. Ka majanduspoliitikas kõneles ta sellest, et „maksudega ei mängita“, samas kui esimeseks oluliseks otsuseks peale valimisi sai maksutõusude läbisurumine.

Siit tõusebki lõppenud suve suurim küsimus: miks saab poliitikaid dikteerida Reformierakond, kellel üksi ei ole Riigikogus enamust ja kes valimiste eel oli ainsana muutuste vastu? 30 kohta Riigikogus pole piisav, et läbi suruda maksutõuse majutusettevõtetele või aktsiisikergitusi kütusele. Miks IRL ja sotsid lepivad rolliga, kus neid tabab näokaotus?

Sotside esimene iseseisvumiskatse ei jää viimaseks

Eelmisel aastal vahevalitsusse kaasatud sotsid said juba tunda, mida nende toetajad asjast arvavad. Aastaga, mis valitsuses oldud, kaotati iga kolmas valija. Tugev rahulolematus samasse olukorda jäämise suhtes pole sotsidel kadunud. Ma usun, et sügisel, kui sotside parlamendisaadikutele pannakse taas ette mõni ebavõrdsust suurendav ettepanek, on nende seas juba enam selgrooga poliitikuid.

Meil pole mingit põhjust üleolevalt suhtuda sotside uue esimehe Jevgeni Ossinovski esimesse katsesse maailmavaateliselt võõrast valitsusest väljuda. Pole saladus, et sotside seas on omad Reformi-sõbralikud võtmeisikud. Aga selge signaal, et paljudel sotsidel on sisemiselt vastik Reformierakonna poliitikat ellu viia, sai häältega 25:35 avalikult kinnitatud.

Ma pean oluliseks märgiks ka Jevgeni Ossinovski valikut asuda tööle samas ministeeriumis, kus ees on ministriametit pidamas IRL-i esimees Margus Tsahkna. Kindlasti on kahe väiksema erakonna esimeestel igapäevases koostöös võimalik leida ühiseid lähenemisi ja tugevdada partnerlust. Suvises valitsuskriisis positsioneeris Tsahkna end vaguralt Reformierakonna satelliidiks, aga küll jõuab temalgi kohale teadmine, et pikemas vaates tähendab selline roll erakonnale vaikset hääbumist. Selle eest hoiatas ka Tsahkna vastaskandidaat IRL-i esimehe valimistel Jaan Männik.

IRLi hääbumist ei ennusta mitte ainult parlamendierakondadest reitingu poolest viimasele kohale asetumine. Veelgi ilmekam ohumärk on nimekate erakonnaliikmete lahkumine. Kui Liisa Pakostale oli lihtsalt ebaõnnestunud valimistulemuse järel tööd vaja, siis Jaak Aaviksoo poliitikast lahkumine on selgem rahulolematuse märk. Valimistel veel abikäe ulatanud Ene Ergma on andnud vihjeid, et pole enam oma erakondliku liikmelisuse üle rõõmus. Ka Juhan Partsi püüded saada valitsuse otsusega Euroopa Kontrollikoja liikmeks on selge viide soovile koduerakonnast lahku lüüa.

IRL-i juhatuse tasemel hõõgub edasi kriminaalide erakonda võtmise tüli. Samas poliitiliste eesmärkide osas on suur peataolek. Kui see erakond suudab taas sõnastada eesmärgid, miks nad poliitikas osalevad ja kelle eest seisavad, siis võiks neist saada ka uue valitsuse oluline osaline.

Keskerakonna toetus eestlaste seas on Reformierakonnaga võrdne

Ma saan aru, et olukorras, kus kõikide valitsuserakondade sees on suured sisevastuolud, teeb Keskerakonna stabiilne toetus paljudele tuska. Aprillis kasvas meie toetus suurimaks ja püsis muutumatuna 26 protsendil kuni augustini. Viimase uuringu kohaselt toetab meid iga neljas valimisõiguslik kodanik. Selline stabiilsus läbi poole aasta näitab, et tegemist pole mingite kevadiste kaastundehäältega, vaid meie peale on suur hulk inimesi pannud oma lootused muutusteks. 

Sotsioloog Juhan Kivirähk tõi välja, et kui pikalt oli eestlaste toetus Keskerakonnale suhteliselt kesine, siis mais saavutasime olukorra, kus küsitluse järgi oli Keskerakonnal eestlastest valijaid sama palju kui Reformierakonnal.

Oluline vaidlus – valdade tulevik

Viimastel nädalatel oleme korraldanud üle maa seminare haldusreformi teemal ning huvi meie seisukohtade vastu tõestavad inimesi täis saalid. Sügise üheks olulisemaks vaidluseks saabki valdade tulevik. Kui just selleks otstarbeks loodud ministrikohal olev reformierakondlane (Arto Aas – Toim.) peab valdade liitmist kokkuhoiuks, siis meie näeme vajadust anda tagasi kohalike ülesannete täitmiseks vajalik raha, mis kriisiaegsete kärbetega ära võeti. Vallakeskuste kaugemale viimine ei anna valdadele paremaid võimalusi töökohti loovaid ettevõtjaid aidata ega elanikele paremaid liikumisvõimalusi.

Kuid kuna koalitsioonileppes puuduvad suured eesmärgid, siis ilmselt midagi ikka valdadega tehakse, ja see nimetatakse siis kõlavalt haldusreformiks. Olles Reformierakonna poolt juhitud poliitika osas skeptiline, võib eeldada, et halvad uudised saavad avalikuks peale presidendivalimisi järgmisel aastal valijameeste kogus.

Vaesust vähendaks Keskerakonna maksupoliitika

Riigi poliitikate osas tehakse olulised otsused sügisel. Üheks neist on ametiühingute ja tööandjate kokkulepe järgmiste aastate miinimumpalga osas. Aastaid oli miinimumsissetulek külmutatud; ka nüüd ei innusta valitsuserakonnad osapooli kokku leppima märgatavas palgatõusus.

Eesti Ekspress kirjutas oma viimases juhtkirjas, et „keskmine palk rühib juba viiendat aastat üles tempos 4–7 protsenti aastas. Kõik, kes teenivad alla 1000 euro kuus, võiks hommepäev ülemuse kabinetiukse jalaga lahti lüüa ja palgatõusu nõuda“. See teeb kujundlikult selgeks, kuis luuakse muljet. Statistilise keskmise tõusu taustal kasvavad Eestis vaesus ja ebavõrdsus ning kaks kolmandikku töötajatest teenib alla keskmise palga. Need on inimesed, kes selgelt võidaksid, kui Keskerakond saab ellu viia oma maksupoliitikat. Ka Riigikogu sügishooaega alustame fraktsioonis kohtumisega ametiühingute juhiga, et pidada nõu, mida üheskoos miinimumpalga tõstmise osas ette võtta saame.

Kuldmärk – 25 aastat erakonnas

Keskerakonda ootab hilissügisel ees kongress. Juhatuse otsusel juhin erakonna programmi uuendamise töörühma. Muutunud seadused on toonud vajaduse mõnede uuenduste sisseviimiseks.

Aga mõttes valmistume ka juba tuleval aastal kätte jõudvaks Keskerakonna 25. aastapäevaks. Mäletan, kuidas me 2001. aastal juhatuses soovisime maha jätta märgi taasiseseisvunud Eesti vanima erakonna kümnendast aastapäevast ja lõime igale 10-aastase staažiga keskerakondlasele hõbemärgi. Nüüd on aeg mõtlema hakata kuldmärgile, millega aasta pärast saame esimestena tänada meie asutajaliikmeid.

Ees ootab pinev poliitikasügis, ootus muutusteks on laiapindsem kui enne.

[esiletõsted]

Rõivas on esimene peaminister, kes juba esimese saja päeva jooksul vääris umbusaldust. Viimastel kuudel on Turu-Uuringute AS uurinud rahva rahulolu peaministri tööga ja kõigis neis on hinnang Rõivasele olnud mitterahuldav.

 Pole saladus, et sotside seas on omad Reformi-sõbralikud võtmeisikud.

 Mais saavutasime olukorra, kus küsitluse järgi oli Keskerakonnal eestlastest valijaid sama palju kui Reformierakonnal.

 KADRI SIMSON, Riigikogu Keskfraktsiooni esimees

[fotoallkiri]   ORIENTEERUB HÄSTI PÄEVAPOLIITIKAS: Kahtlemata on Kadri Simson Eesti tugevamaid naispoliitikuid, kes orienteerub filigraanselt päevapoliitikas ja kelle esinemised ETV Foorumis jm poliitikasaadetes muudavad saate elavaks ja huviga jälgitavaks. Juuresolevas artiklis analüüsib Simson Eesti poliitikat sügisel 2015 ja vaidleb mõneti ka Edgar Savisaarega, eriti hinnangutes Jevgeni Ossinovski tegutsemismotiivide kohta.

Jaga |