Äri käib ka statsionaaris

Laur Kask,      31. mai 2006


Tallinnas-käigul hakkasid mind vaevama valuhood südames – arütmia. Mis teha? Õnneks tabas häda mind Magdaleena haigla juures. Viimast jõudu kokku võttes läbisin selle maja korrused, paludes valokordiini-diazepami retsepti, et osta samas asuvast apteegist kergendust lubavaid tilgakesi. Vastuseks kuulsin nähvatuslikul toonil lausutud standardsõnu: pöörduge perearsti poole! Ja niiviisi paarkümmend korda.
Kedagi ei huvitanud minu seletus, et olen saja kilomeetri kauguselt ja enne perearstini jõudmist võib-olla kärvan.
Pärast kahetunnilist ekslemist sattusin osakonda, millel silt „Statsionaar". Lootsin, et kindlasti osutab valvearst hädalisele tähelepanu. Ent mind pidas kinni süngeilmeline vanem naisterahvas, näidates väljapoole avanevat ust. Ringi keerates märkasin avara fuajee ühes nurgas aiatarbeid. Kui jäin neid silmitsema, pöördus daam teenistusvalmilt minu poole: kas soovite midagi? Ütlesin: võtaks kotitäie aiamulda – mul ülim aeg tutvuda, kuidas muld lehkab. Selle peale kõlas: aga palun!
Õnneks lõppes pealinnas-käik mul hingejäämisega.
Äri peab käima – meil on vabaturumajandus!
Meenub, kuidas sain samast majast soomlaste poolt eestlastele annetatud prillid. Nimelt võeti siin klaasid välja, minult aga nõuti nende uuesti raamidesse paneku eest 30 krooni. Ütlesin, et mu abikaasa on prillitehnik ja ajab asja joonde. Tollal oli isegi üks kroon kokkuhoidmisväärne raha.
Nüüdseks on arstiabi nivoo kõrgemale tõusnud. Vanuritel, kel pole kroone laiali pilduda, tuleb leppida sugestiivse ütlusega „Ealised muutused!", mis tähendab kuradile saatmist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)