Kaareli kraaksatused

Seevastu noorem poeg Kaarel on pisut kurjema iseloomuga. See mees pole kindlasti nii muhe kui tema isa ja vanem vennas.

Austavaks ülesandeks peab ta parteide järelevalve „inspektorina” (Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni aseesimehena) kõige rohkem peale hüpata just Keskerakonnale. Seda teeb ta erilise mõnu ja hingevärinaga.

Värskelt on ka meeles tema kurjustamine: miks Tallinnas saavad vanurid tasuta kinos käia?! No tee, mida sa tahad, Tallinna linnavõim! Ikka kleebib Kaarel sulle külge midagi „mustahõngulist”. Kaareli arvates on sisuliselt kõik, mida Tallinna linnavalitsus teeb, korruptsioon, ja veel ka valimisreklaam takkapihta!

Töötades Eesti Rahva Muuseumis (ERM) suure palga saajana, ei suuda see juba täisikka jõudnud noormees küll aru saada, miks linna vanuril oleks üldse vaja linnapoolset apteegitoetust, tasuta ühistransporti, linna odavat toidupoodi ja sünnipäeva-toetust. Keskmine pension on ju vaid 300 euro piirimail!

Aga mitte ainult Keskerakond pole tema arvates paganlikul teel. Ka minister Jevgeni Ossinovski saab Kaarel Tarandi käest sarjata. Tänavu jaanuaris Õpetajate Lehes ilmunud artiklis „Ossinovski viinaviga“, kirjutas Kaarel Tarand järgmist:

„Võitlus alkoholiga iga hinna eest, olgu selleks hinnaks kas või rahva sotsiaalne tervis, võiks kokku võtta minister Jevgeni Ossinovski algatatud alkoholi leviku piiramise kampaania. Paraku paistab, et minister on oma sõjaratsu valinud pelgalt poliittehnoloogilistel kaalutlustel, mitte siirast soovist lahendada ühiskonna heaolu kasvu takistav probleem. [---] Järelikult ei tohiks ka otsust langetada enne, kui kahjude tabeli kõrvale pole panna kasude tabelit, kus oleks alkoholi liigtarvitamise tõttu purunenud suhete kõrval kirjas ka tänu mõõdukale joomisele üldse tekkinud ja arenenud suhted.”

Teisi ajakirjanduses sarjates peaks Kaarel Tarand ikka ise eeskujulik inimene olema. Aga ei! Ta ei ole seda mitte.

Eesti Päevaleht paljastas 22. augustil Kaarel Tarandi selgelt korruptiivse äritoimingu – koostöös ERM-i direktori Tõnis Lukasega oma üliõpilasorganisatsioonilt Eesti lipuga seotud meenete tellimise.

Tehti põhjalik audit, ja mis selgus: avastati risk, et riigieelarveline raha ei kulugi kogu mahus muuseumi põhitegevusele. Eraldi analüüsiti veel ERM-i muuseumipoodi ja restorani. Nii selgus, et jäljetult on kadunud pool tonni Brüsseli kapsast! Vanasti oli „kapsas“ parooliks igasuguste suurte rahatehingute varjamisel. Kuidas see täna Kaarel Tarandi abijuhtimisel ERM-is toimub, pole veel selge.

Kui nüüd siinkirjutatust lühimemo teha, võttes aluseks Kaareli segase alkojutu Õpetajate Lehes, ja lisada sinna juurde veel ka kadunud kapsad, siis on igati paslik lõpetuseks tsiteerida Andrus Kivirähu raamatut „Rehepapp“. „Seekord hakkas sisikond harjumatult kange märjukese vastu mässama. Kaarel kraaksatas, ning oksendas otse voodisse,” kirjutab Kivirähk.

Jaga |