Arve ajaloo ees maksti kinni augustis

PEETER RAHNEL,      29. august 2001


Tagasivaade kümne aasta tagustele lähiminevikule paneb meenutama ka sündmusi, mis toimusid kümme aastat pärast esimest iseseisvumist. Kas võlg on lõplikult tasutud?

1991. aasta augustis toimunud Nõukogude Liidu vanameelsete kommunistliku diktatuuriihalejate ponnistus ajalooratast tagasi keerata andis Eesti rahvale ja kogu Baltikumile taas võimaluse demokraatliku riigina hakata iseseisvalt oma elu korraldama. 1924. aasta 1. detsembril punaste väljastpoolt inspireeritud läbikukkunud mässukatse kõrval kipume sulgema silmad putshi suhtes, mis toimus, kui vabariik oli saanud vaevalt üle kümne aasta toimida.

Diktatuur demokraatlikus Eestis

See õnnestunud putsh toimus meie vabas demokraatlikus Eestis 12. märtsil 1934. aastal Konstantin Pätsu juhtimisel ja Johannes Laidoneri toimetamisel. Eesti rahvas tunnistati Konstantin Pätsu poolt haigeks ja teovõimetuks ning kogu riigis algas nn vaikiv ajastu. Vaikima sunniti Jaan Tõnisson ja tema Postimees.
Vägivalla ja meelitustega tasalülitati kultuuriavalikkus ja poliitikud. Mis andis Konstantin Pätsule õiguse rahvas suukorvistada ja hakata valitsema diktaatorina? Kas oli see vanadusega süvenev haiglane võimuiha? Kartus oma ning Laidoneri osalusel Harju Pangas toimunud mahhinatsioonide avalikuks tuleku järel aru anda kohtupingis? Skandaalne sõjalaevade parseldamine võileivahinna eest Lõuna-Ameerikasse? Või oli see inspireeritud idast, dollaritega maksva vuntsidega leivaisa poolt, mida tõestab Magnus Ilmjärve poolt leitud piisavalt suur kogus tõestusmaterjali arhiividest? Või olid mängus kõik kolm põhjust, üksteist täiendades ja võimendades?
1939. ja 1940. (!) aastal diktaatorlikku võimutäiust omava Konstantin Pätsu ja sõjavägede ülemjuhataja Laidoneri käitumine annab võimaluse neid süüdistada ka teistkordses riigireetmises lisaks 1934. aastal tehtule. See viis eesti rahva nõukogude tapamasina ohvriks -- riikluse täielikule kokkuvarisemisele ja okupatsiooni väidetavale seadustamisele. Kas nähes eesti rahva uusi ravitsejaid okastraadi ja tinapillidega ning saatuse irooniana enda vintsutamist mööda raviasutusi, lunastas Konstantin Päts süü Eesti rahva ees?
Kahtlen selles.

Pätsu kassikullast sära tuhmumas

Aeg on siiski seal maal, et juristid ning ajaloolased võiksid objektiivselt hinnata 1934. aastal toimunut. Pätsu pead ümbritsev pühaku oreool peab kaduma ja kanoniseerimine tuleb lõpetada. Teened Eesti Vabariigi rajamisel ei anna talle tema enese ja tollase riigi propagandatalituse poolt omistatud õigusi ega indulgentsi selleks, mida ta tegi Eesti riigile ja rahvale alates 12. märtsist. 1934. Kas Eesti Vabariik arenes kolmekümnendatel aastatel tänu Pätsu kliki diktatuurile, või vaatamata sellele?
Moskva putshistidel oleks olnud Pätsu käest nii mõndagi õppida. Pätsu potentsiaalsete vastaste arreteerimine ühe öö jooksul ja sõjaväe efektiivne rakendamine putshistide teenistusse. Võimu teostamiseks vajaminevate valitsusasutuste, side ning massimeedia ning pankade kohene kontrolli alla võtmine viis Eesti riigi vanuritest diktaatorite võimusesse ja hiljem nende subjektiivse otsustuse kaudu omariikluse hävingule.
Käpardlikud 1991. aasta augustiputshi poolpurjus ja otsustusvõimetud juhid andsid Eestile võimaluse kiiresti raputada maha okupatsiooniahelad.
Praegune Laari valitsuse poolt teostatav Eesti Energia ja koos sellega Eesti Põlevkivi ärastamine, katsed raudtee maha parseldada kahtlase taustaga tegelastele, vanad rublamüügi ja Iisraelist relvaostu patud on üsna sarnased põhjustega, mis ajendasid Pätsu-Laidoneri korraldama putshi. Oht seda taasiseseisvumise kümne aasta möödudes läbi elada mingis farsivormis on hirmutavalt suur.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)