Sigaduste ootel - eutanaasia riigipiiri asemel

Ometi jäi see arutelu sündimata ja kogu probleemi resümeeris meie sotsiaalminister, kuulutades, et hoolekandeprobleemid lahendatakse kõik Euroopast tulevate miljonite najal.

Väga armas, kuid ühekordne rahanuts - ilma et oluliselt muutuks kogu sotsiaalpoliitika. See ei tee ju ilma. Neile miljonitele võib loota vaid väga lihtsameelne, kes ei kujutagi ette, et noorus on kahjuks mööduv seisund.

Veel kurvem, ajalehtede online-kommentaatorite hulgas näib olevat üpris vähe neid, kes teavad, mitu korda ööpäevas inimene pissib-kakib, kui sageli tuleks lamava haige asendit muuta või kui raske on tegelikult 80-100 kg lõtv liikumatu inimihu. Tõdegem, et hoolduse ja põetuse temaatika on riigimeeste tähelepanu alt viimase paarikümne aasta kestel tegelikult välja jäänud.

Ainus, mis on suudetud välja mõelda, on termin „hooldusravi", mis on nii sisult kui ka vormilt lihtsalt jabur, ja sedagi vaid selleks, et hoolduse jaoks pisutki raha haigekassast välja pigistada.

Arutelu hoolduse üle suunati sujuvalt filosoofilistesse diskussioonidesse eutanaasia võimalikkusest Eestis. Muidugi, millegi igikestva, väljaspool inimese võimalusi oleva sünni ja surma teemal on ju hoopis lihtsam targutada. Jätkem eutanaasia järgnevate põlvkondade lahendada, ja sotsiaalminister võiks hoopis anda arstidele-hooldajatele tegutsemispiirid neiks puhkudeks, kui inimaju on hukkunud, süda aga tuksub, ning haige omaksed ootavad imet.

Meie kirjutavat ja kõnelevat ajakirjandust jälgiva inimesena pean tunnistama, et aktiivsus, millega käsitleti eutanaasiaprobleemi, oli selgelt ülepaisutatud ja ebaproportsionaalselt kesksele kohale tõstetud. Vägisi kerkis pähe sundmõte: milline sigadus on kavas või millist olulist infot püütakse laia publikumi eest ükskõik mis võtetega varjata?

Vaevalt et see oli nüüd mure presidendiproua kleitide pärast. Või sellepärast, et presidendi välisvisiitidest ja nende tulemustest ei ole kohe üldse midagi tähelepanuväärset kirjutada? Või oli kiiresti vaja summutada nurinaid, et riigikogulane saab kuluhüvitisi, millest tavakodanikul piisaks lahedaks äraelamiseks? Võib-olla on vastuolu Eesti Panga ja valitsuse vahel see asi, mida avalikult ei taheta analüüsida? Võib-olla on see Rahvakogu fiasko, mida üritatakse maha vaikida?

Kõik võib olla.

Kuid needki põhjused näivad kuidagi tühisevõitu muredena, kui mõelda, et samal ajal sekeldatakse meie riigi piiri ümber. Kahtlemata on ses riigipiiris palju juriidilisi nõkse ja nüansse, kuid tavakodanikul peaks olema selge pilt, miks ikka on just nüüd, pärast kaheksa-aastast pausi, vaja hirmkiiresti sõlmida seesama leping, mille allakirjutamisest idanaaber kord juba loobus.

Kelle huvides see kõik käib? Miks ei võiks kogu lepingu protsessi uuesti alustada ja seekord esitada ka meie poolt mõne nõude, olgu siis Saatse saapa, Narva veehoidla, Tartu Ülikooli varade või presidendi kaelaehtega seoses?

Leping, mis ei puuduta ainult tänaseid eestimaalasi, vaid ka järgnevaid põlvkondi, väärib hoopis suuremat ja avalikumat analüüsi.

Meenutades hiljutist IRL-iga seotud elamislubade skandaali, on täiesti talumatu näha selle lepingu ümber sagimas sama erakonna tegelasi.

Riigikogu summaarsele analüütilisele mõistusele lootma jääda oleks aga üpris kergemeelne temp. Riigikogu üksmeelne toetus lepingule on veenev tunnistus sellest, et see Riigikogu koosseis on end ammendanud.

Aeg lausa karjub muutuste järele.

KESKMÕTE: Täiesti talumatu on näha Vene-Eesti piirilepingu ümber sagimas tegelasi IRL-ist, erakonnast, kes oli seotud elamislubade skandaaliga.

ANDRES ELLAMAA, arst

Jaga |