Pihtas, põhjas!

Tiina Tamman,      12. jaanuar 2005


Ka sõnad on meie rahvuslik energia, säästkem neid
Eesti Maja on vist ainuke koht, mis on osanud kõnekäänust eestlase lemmiktoidu kohta kasu lõigata. Menüüs olev „teine eestlane" (portsjon kahele) tekitas kõrvallauas istunud soomlaste seas elevust nii tellides kui süües.
Kuid miks on meil selline ütlemine? Oleme me siis nii sallimatud ja kadedad? Ja just nagu uhkedki selle üle. Idamaine tarkus teab, et negatiivsed ütlemised mõjuvat inimesele negatiivselt ja positiivsed positiivselt. Milleks meile siis negatiivne ütlemine?
Hiljuti Keskerakonna ja Ühtse Venemaa vahel allkirjastatud lepe (ametlikult küll koostööprotokoll) heidab teise eestlase söömisele teistsugust valgust – poliitilist. Ja ikka negatiivses vormis, kinnitamaks rahva arvamust, et poliitika on räpane: vale teo pihta tuleb anda tuld ja siis – pihtas, põhjas!
Olen oma igapäevatöös BBCs aastate jooksul kuulnud sadade lepete sõlmimisest Eestis, vahel ka muusika ja klaasikõlina saatel. Neid sõlmitakse teiste riikidega, kuid veel arvukamalt siseriiklikult,
ministeeriumide või näiteks politsei tasandil, kord isegi kunstimuuseumi ja kaitsejõudude vahel! Ja ikka ületavad need lepped uudiskünnist, ikka räägitakse nende allkirjastamisest uudistes. Ma ei ole küll arvet pidanud, kuid mulle kui elukutselisele kuulajale-vaatajale on neid aastate jooksul olnud liiga palju. Ja hoopis-hoopis vähe on olnud lugusid hilisemast lepete täitmisest.
Miks nii? Leppe sõlmimine on ju vaid väline hiilgus ning alles täitmisel ilmneb selle tegelik väärtus. Kas ei ole leppe täitmine selle sõlmimisest olulisem? Alles siis, kui Keskerakonda külastavad kõrgelennulised Vene delegatsioonid või korraldatakse väärt ühisseminare, saab rääkida leppe väärtusest. Milleks lepet enne maha teha, kui peale paberi ja heade kavatsuste selles midagi ei olegi?
Kuid me käime üldse oma kalli eesti keelega halvasti ringi. Oleme eesti keeles ehitanud küll kaitseministeeriumi, küll riiki, nii et vahel räägivad Brüsselis käinud mehed lausa julgeolekuarhitektuurist, ent Juhan Parts teatas juba riigikontrolörina, et me ei oska mõõta oma riigi
iga-aastast edu nii, et saavutatut kindlustada, sellele ehitada. Nüüd on ta olnud peaminister poolteist aastat, ent tahtmist kas või Teisest maailmasõjast arusaamist ehitada ei paista.
Lammutada on ikka lihtsam kui ehitada, ent kõike ja kõiki ei maksa alati kohe maha teha. Ka president Rüütli ühiskondliku leppe tarvis ei ole meil olnud kannatlikku meelt. Võib-olla tekib sellelgi positiivseid tulemusi? Kritiseerida tuleks tõsiseid ebaõnnestumisi, ent me kui pisike
rahvas ei tohiks rahvuslikku energiat tühja-tähja peale raisata. Ka sõnad on meie rahvuslik energia.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)