Kaotada ei osata

MARGUS KIIS,      17. oktoober 2001


Rüütli sattumine Eesti Vabariigi presidendiks tekitas hämmastavalt palju emotsionaalseid purskeid. Tundus, et me ei asu rahulikus riigis, vaid kusagil temperamentsete hispaanlaste seas. Ja nagu poleks mängus mitte väikese võimuga esindusfiguuri amet, vaid lausa diktaatori koht.

Isamaaliidu presidendikandidaat, endine Tartu Ülikooli rektor, psühholoogia spetsialist Peeter Tulviste sõimas oma esimeses valimistejärgses intervjuus valijamehi nostalgitsevateks endisteks kolhoosnikeks ja ähvardas Eestit suure tagasiminekuga.
Reformierakondlase Jürgen Ligi intervjuust valimiskogu kahe vooru vahel võis aru saada, et valimiskogus on liiga palju vanameelseid maamatse. Näitleja Merle Jääger lubas Eestist põgeneda. Delfis üritati organiseerida äsjavalitud presidendi vastu suur meeleavaldus. Tulemuseks oli kümmekond protestijat ja 30 ajakirjanikku kiibitsemas 23. septembril Toompeal.
Ajakirjanik Anvar Samost kirjutas Eesti Päevalehes, et Arnold Rüütel toob Eestisse häda ja viletsust. Põhimõtteliselt sama arvas Enn Soosaar 24. septembri Äripäevas.
Mõõdukas Marju Lauristin esines 26. septembri Postimehes jabura teooriaga: Keskerakond olevat andnud Peeter Tulvistele või Toomas Savile omast kontost 20(!) häält, et koalitsiooni seas segadust ja tüli tekitada.
Kõik eelnev näitab, et Eesti poliitikud ei oska kaotada. Krooniliselt hinnatakse üle Eesti Vabariigi presidendi tähtsust riigi siseelus. Paljalt Meri asendumisega Rüütliga ei muutu siin oluliselt midagi. Samuti on liiga palju sisse elatud Lennart Meri kujundatud presidendimudelisse, mis toetus suuresti tema eelnenud välisministrikogemusele. Arnold Rüütel võib oma uut ametit ka teisiti interpreteerida.
Praeguste reageeringute järgi on aga hirmus mõelda, mis juhtub siis, kui järgmistel valimistel peaks peaministriks saama Edgar Savisaar.
Lühendatult 29. septembri Jõgeva maakonnalehest Vooremaa

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)