Tõelistest võitjatest ja kaotajatest

ÜLO STRANDBERG,      11. aprill 2007


Parempoolne kallutatud ajakirjandus on järjekindlalt püüdnud rahvale sisendada, et Riigikogu valimistel olid kaotajaiks Keskerakond ja Rahvaliit. Väga edukana on Reformierakonna kõrval esile tõstetud aga Isamaa ja Res Publica Liit.

Kes ikkagi olid tõelised võitjad ja kaotajad?

Kui vaadata Keskerakonna valimistulemusi, siis need olid ju paremad kui eelmistel kordadel. Paigutades Keskerakonna kaotajate hulka, on ajakirjandus küll puusse pannud. Tõik, et Keskerakond saavutas valimistel teise koha ja jäi vaid napilt alla Reformierakonnale, ei tee tast veel kaotajat. See aga, et Keskerakond pidi minema opositsiooni, ei tulene rahva tahtest ega valimistulemustest, vaid eelkõige võitja-erakonna peaministrikandidaadi eelistusest, kes selle asemel, et jätkata edukat koostööd valimistel teise tulemuse saanuga, otsustas teha Keskerakonnale järjekordset „kambakat".

Näiteks Soomes on valitsuse moodustamise aluseks valimistulemused ning kellelgi ei tule mõttesse jätta eemale erakondi, kes saavutasid valimistel kaks paremat tulemust.

Mis puutub aga kaotajatesse, siis on meil püütud jätta muljet, et kõige suurem kaotaja, täielik läbipõruja oli Eestimaa Rahvaliit. Kui aga läheneda objektiivsest tõest lähtudes, siis osutusid kõige suuremateks kaotajateks ikkagi respublikaanid, kes kaotasid Riigikogus tervelt 20 kohta, ning Rahvaliit kaotas varasemaga võrreldes vaid 7 kohta.

Uue valitsuse kokkupanemise põhimõtetest on võimatu aru saada. Jääb mulje, et ministrikohad pidi kõigi tahtjate vahel kuidagi ära jaotama, vaatamata isikuomadustele ja võimekusele

Ülejooksikutele Keskerakonnast ehk nn aknaalustele, keda mina olen küll alati seostanud eesti mütoloogiast pärit „ahjualustega", ei jätkunud valitsuskabinetis mitte ühtki kohta, kuigi kompetentsust oleks neil jätkunud küllaga, sest tegemist on ju väga tugevate endiste ministritega. Nii pidi Peeter Kreitzberg suu puhtaks pühkima haridusministri kohast ja Sven Mikser kaitseministri kohast. Kindlasti olnuks Harri Õunapuu rahandusministrina palju pädevam kui on seda Ivari Padar; rääkimata Liina Tõnissonist majandusministrina.

Paistab, et ülejooksikuid ei saa lihtsalt usaldada. Nii nad pole leidnudki lugupidamist. „Ahjualuste" lootus oma kulbikesega Reformierakonna koalitsioonikatlast endale mõni ministrikoht ammutada ei läinud täide. Nüüd tuleb vesise suuga pealt vaadata, kuidas ministrikohad jagati hoopis usaldusväärsematele ning seda tehti hoopis muudel alustel, kui seda on kompetentsus ja võimekus.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)