Veel Bruce P. Jacksonist

TOOMAS ALATALU,      11. juuni 2003


Financial Timesi mitu päeva ilmunud lehekülje-suurused artiklid USA trikkidest Euroopas, sealhulgas Vilnius 10 ehk Ida-Euroopa riikide 5. veebruari avalduse sünnist (mille komponeeris USA senaator Bruce Jackson) on kutsunud Euroopas esile korraliku skandaali. Avalduse kaasautorina esinenud Eestis püütakse asja igati vähendada, ehkki algul sarjati kõvasti ühte meest riigi omapäitsi sõjaleeri viimise eest. Andrei Hvostov oli esimene, kes teavitas Eesti Ekspressi lugejaid Vilniuse 10 avalduse tegelikust koostajast. Pidasin vajalikuks üht-teist lisada, ent nädalaleht ei avaldanud minu kirja. Kuna täna on mõjukat FTd lugedes hea tunne, et olin kaks kuud varem sama tark kui nemad, siis pakun selle loo avaldamiseks Kesknädalale.

Andrei Hvostovi artikkel USA NATO Komitee esimehest (Eesti Ekspress, 6.märts) juhib tahes-tahtmatult tähelepanu sellele, et olukorras, kus väikeriigi välispoliitika on kitsa kildkonna otsustada, juhtub sedagi, et meid puudutavad tähtsamad otsused/dokumendid sünnivad välismaal ja välismaalaste sulest. Piisab energilisest isikust, tõelisest lobistist ning kui esindatakse ikkagi USAd ja on teada, et vastasleeris vajab ärarääkimist vaid üks-kaks isikut, on edu tagatud.
Tegelikult on Bruce Jacksoni nipid eestlastele rohkem teada, kui Andrei Hvostov väidab. 2001. a sügisel hakkas kolmikliit ootamatult suruma keeleseadusesse parandust, mis kriitikute arvates pani aluse vene keele kasutamisele Riigikogus. Vastuseisu kulmineerudes ilmus nagu tellitult USA NATO Komitee avaldus (Oct. 31, 2001, Washington, D.C.), milles väideti, et tegemist olla väga õige asjaga ja viimase tingimusega, lõpetamaks OSCE missiooni tegevust Eestis. Kolmikliit ei jõudnud komiteed ja selle esimeest Jacksonit ära kiita, ehkki publikule näidatud avaldus ise oli allkirjata ja sisaldas avalikku ähvardust kolmandate riikide suhtes (pilk komitee juhatuse koosseisule tekitab kahtluse, kas seda üldse koos arutati).
Kuna mul oli Riigikogu liikmena 1998. a võimalus saada ühe suurriigi välisministeeriumilt kirjalik täpsustus "kahe viimase tingimuse" asjus, mis said täidetud veel 1999. a algul, siis siirdusin kohe NATO komitee koduleheküljele ja ei leidnud sealt jälgegi Eesti Välisministeeriumi faxile laekunud avaldusest. EI viidatud kuupäeval, ei varem aga ka hiljem. Hiljem selgus, et ka Allan Alaküla ponnistused avalduse tagamaade selgitamiseks jooksid liiva. Kehtinud tsensuuri tõttu kirjutasin NATO komitee avalduse kummalisustest Kesknädalas, ent nn korralikus seltskonnas seda lehte ju toona ei loetud.
Saatuse tahtel oman pilti ka Vilniuse 10 grupi 5. veebruari avalduse sünnist - mul lihtsalt on komme sattuda n-ö sündmuse tunnistajaks. Jaanuari lõpul otsis mind üles ühe Euroopa suure ajalehe korrespondent, sest kahtles oma maa ajakirjanduse väiteis Eesti, Läti ja Leedu suhtumisest Washingtoni-Pariisi-Berliini kemplemisse. Kuuldu - kahel üks, kolmandal sellele vastupidine hoiak - pani õlgu kehitama, ent ka mõned Eesti ajalehed avaldasid juba mõnele riigile omistatavaid seisukohti, mis olid selgelt mõeldud teiste riikide mõjutamiseks. Kuna minult küsiti arvamust naaberriikide poliitika kohta ja parasjagu (1.02) olid Tallinnas seminaril Eesti ja Läti välisministrid pluss Leedu suursaadik, tegin kiirelt kindlaks, et Balti riikide hoiakuid moonutati. Järgmistel päevadel toimunus oli vähe üllatavat (minu arvamus Läti osast ei lange kokku sellega, mida Andrei Hvostov edasi annab).
Rahvusvaheliste suhetega tegeleja teab hästi, et tehnika kümne riigi esindajate ühe mütsi alla saamiseks on üsna lihtne - kõigile öeldakse, et on kiire, et teine/teised olla juba alla kirjutanud jne. Samas on võimatu leppida kergusega, millega kamp isikuid, kel lubatakse salatseda, võib väikse riigi sõjaleeri viia.
10. märtsil 2003

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)