Hüsteeriline eurokampaania

MARGUS KIIS,      24. september 2003


Kui kevadel irvitas Raadio 2 igapühapäevane "analüütik" Anvar Samost, kui demagoogiliselt ja vanade propagandanippidega meelitati leedulasi Euroopa Liidule "jah" ütlema, siis Eesti kampaania kohta ei saa öelda isegi "jõuline" või "kallutatud". Eestis viimase kuu jooksul toimunu kohta saab öelda juba "psühhovägivaldne", "sõge", "hullumeelne", "hüsteeriline".
Lõpuks loobuti tervest mõistusest, elementaarsest viisakusest, kas või näilistest võrdsetest valimisvõimalustest. Peaaegu sõna otseses mõttes ähvardati eestimaalasi perspektiividega, mis meenutasid pigem sõda, looduskatastroofi vms.
Kui veel suve alguses võis tunduda, et kampaania piirdub vaid totrate banaalpropagandistlike etendustega, Kristiina Ojulandi naaksuva häälega maalauluväljakutel ning õhupalle, kruuse ja pesu jagava tumesinise eurobussiga, siis juulist läks asi juba tunduvalt tõsisemaks - ohjad võttis enda kätte Res Publica. Selle partei tegemistest võib alati oodata mis iganes.
Suuremate linnade tänavatele ilmusid taas Juhan Partsi hiiglaslikud näod, kuid nüüd käskis mees ELile JAH kirjutada. Need olid veel siiski õied. Ajakirjanduse veergudele hakkasid ilmuma "spetsialistide" hoiatused. Iga päev saime teada, mis õnnetus juhtub siis, kui üle 50 protsendi hääletajatest peaks risti tegema valesse kasti. Alguses olid manitsused isegi küllalt mõistlikud ja ratsionaalsed, siis aga sai europropagandistide fantaasia uut hoogu ja ähvardama hakati kõigega, mis vähegi õudne tundus.
Väliskapital tõmmatakse Eestist välja, euroliidu maad kas vähendavad või katkestavad üldse kaubandussuhted Eestiga, ähvardas Tiit Vähi. Eesti isoleeritakse, kedagi ei lasta enam sisse ega välja, sest kehtestatakse karmid viisarezhiimid, teatas Siim Kallas.
Riik vaesub kiiresti, palgad külmutatakse, tuhanded jäävad tööta, ettevõtlus kaob, autod jäävad seisma, sest kellelgi pole raha, teatas Hansapank. Kõige krooniks kuulutas akadeemik Endel Lippmaa 3. septembril ETVs, et pärast EI ilmnemist tabab Eestit mõne tunniga kaos: "Mõistusega inimene vahetab referendumi läbikukkumise järel oma kroonid eurodeks ja selle tulemus ilmneb juba mõne tunniga. Sellisel juhul ei saa Eestis enam teha pangaülekandeid ja otsekohe kannatavad paljude inimeste hoiused ja pensionid."
Linnade tänavatele on ilmunud plakatid, kus loetakse siin Venemaa peetud sõdu üles. Selge vihje sellele, et kui tuleb EI, vallutab Venemaa kiiresti Eesti. Sarnaseid vihjeid on teinud ka Siim Kallas. Nagu tema jaburatest ennustustest veel vähe oleks olnud, hakkas Lippmaa ka regulaarses euroreklaamis ähvardusi jagama, teatades muuhulgas täiesti alusetult, et Eesti ei pääse Euroopa Liitu mitte astudes NATOsse.
Eri Klas kordab, et iseseisvus "isolatsioonis" on "kõige kurvem" asi, mis ühe väikerahvaga võib juhtuda. Kohe näha, et mõni vanem mees ei mõtle üldse, mis teksti ta suust välja ajab.
Eurovastastega otsest väitlust vältis Juhan Parts kaua. Kui see lõpuks teoks sai, siis tema ja Villu Reiljan vastasid oponentidele peamiselt: "Te ei tea midagi, lugege enne läbi!"
Euroeitajaid ja -pessimiste on meedias pidevalt mingiks hullude kambaks tembeldatud (eriti on seda mihkel tegema juba mainitud Anvar Samost, Eesti esieuropropagandisti Hannes Rummi pikaaegne raadiokamraad). Näidati just selle seltskonna omapärasemaid liikmeid, eirates samas täiesti argumenteeritult ja teadlikult väitlevaid. Nii isegi ei püüta jätta muljet mingist erapooletusest vms. Julmalt käib pall ühte väravasse, ilma mingi au või häbita. Sõnum on vaid üks: tegelikult on meil õigus teha rist vaid JAHi kasti.
Samas on kõige naljakam see, et kogu see massiline ja jõhker propaganda toimub peamiselt meie poliitikute mugavuse nimel. Põhimõtteliselt on sellel referendumil vaid sümboolne tähendus. Otsuse, kas Eesti astub Euroopa Liitu või mitte, teeb tegelikult parlament. Rahvahääletuse tulemust ei ole tal kohustuslik järgida. Tõsi - kodanike otsusega vastuollu minek tähendab põhiseaduse järgi Riigikogu laialiminekut ja uue valimist. Praegu on parlamendis julgelt kolmveerand europooldajaid. Nii et liitu minek on praktiliselt juba praegu kindel. Poliitikud värisevad aga oma soojade kohtade pärast, mis mõnel võivad kaotsi minna. Sellest ka see hullumeelne tants ja trall.

Vooremaa, 13. septembril 2003
Artikkel ilmub Kesknädalas autori loal

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)