Peaminister Rõivase viimased päevad

President Ilvese viimane võimalus

Olen ka varem argumenteeritud kujul esitanud väidet, et Toomas Hendrik Ilves on Eesti riigi ajaloos kõige nõrgem president. Vaadates tema käitumist läbi kahe ametiaja, tundub, justkui puuduks tal oma tahe täielikult. Tegemist oleks justkui nööridest tõmmatava nukuga, kusjuures punaste-siniste nööride otsad lähevad Kentmanni tänavasse ja kollaseid nööre tõmmatakse Tõnismäel asuvast kontorist.

Viimane Ilvese absurd oli see, kui ta teatas avalikkusele esmalt, et kobareelnõu on sisuliselt paheline õigusloome, ja pärast seda kirjutas sellele alla. Saa siis aru?

Kobareelnõud, kus omavahel on seotud seostamatu, aitavad valitsusel vältida piinlikke olukordi, kus muudatuste üle tuleks hakata sisuliselt arutama. Taavi Rõivase tänane valitsus aga pole sisulisteks aruteludeks võimeline. Kobareelnõu esitamine on muide otsene lugupidamatuseavaldus Vabariigi Presidendi vastu, kes sisuliselt ei saa sel juhul teostada oma kaalutlusõigust.

Teise näitena presidendi oma tahte puudumisest toon asjaolu, et Pentus-Rosimannus oli ministrina algusest peale sobimatu ja president Meri poleks sellist tühisust mitte kunagi ministriks kinnitanud. Ilves aga kirjutas alla. Imestama paneb see, kuidas Ilves on läbi aastate külma rahuga ja silmi pilgutamata alla neelanud kõik need korrad, kui Reformierakond on teda survestanud rumalustele alla kirjutama. Sügisel aga avaneb tal võimalus oravate lakei rollist väljuda ja midagi oma riigis muuta.

Konstruktiivne umbusaldusavaldus Rõivasele

Peaministrile saab umbusaldust avaldada konstruktiivsel moel. Selleks on umbusalduse vorm, mida siiani ei ole veel rakendatud, kuna see pole mitte kohustus, vaid võimalus. Konstruktiivse umbusalduse korral teevad umbusaldusavalduse algatajad ühtlasi teatavaks ka oma peaministrikandidaadi. Tahtejõuetu president Ilvese puhul võrduks see justkui kargu ulatamisega meie alalises peataolekus viibivale riigipeale.

Konstruktiivne umbusaldusavaldus tagab uue valitsuse moodustamisel olulise aja kokkuhoiu ning vähendab nn lehmakauplemise võimalust. Eeldab aga konkreetsust ja operatiivsust kulisside taga enne umbusaldusavalduse üleandmist.

Reaalselt tähendab see näiteks, et sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased lepivad kokku (peale eelarve-eelnõu jõudmist parlamenti), et Reformierakond tuleb võimult kõrvaldada. Vaja on reaalset muutust, et väljuda stagnatsioonist. Vaja on vasakpoolset valitsust.

Harimatu plakatikleepija asemele vajab Eesti peaministrit, kes suudaks riigi taas ühiskonnaga lepitada, et koos edasi minna. Täna käib riik oma teed ja ühiskond oma.

Eesti vajab peaministrit, kes suudab olla valitsuse juht ja vajadusel oma ministrid korrale kutsub või nende apse parandab. Kui ma näiteks kuulan ja vaatan minister Urmas Kruuse tegemisi-ütlemisi seakatku tingimustes, siis tõusevad mul ihukarvad püsti – nii rumalat ministrit polegi meil vist olnud!

Konstruktiivse umbusalduse abil võimule tõusmine annaks ühiskonnale selge signaali, et koalitsioonipartnerid usaldavad üksteist (mida täna ei ole!), ning president on sisuliselt sunnitud sellisel moel esile kerkinud kandidaadi ametisse kinnitama.

Erakorralised valimised nullib kehtiv põhiseadus

Käesoleva võrrandi lahendamisel lähtusin eeldusest, et Reformierakond peab valitsusest välja jääma. Ainus võimalus Reformi uude koalitsiooni kaasamiseks oleks Taavi Rõivase kukutamine oravate endi poolt. Seda aga ei pea ma eriti realistlikuks, nii et pigem tuleb nad ikkagi uputada.

Edgar Savisaarest võiks uus peaminister saada ainult juhul, kui kutsutaks esile erakorralised valimised. Eestis ei ole siiani veel erakorralisi valimisi toimunud. Põhiseadus annab selleks neli võimalust, millest tegelikkuses vaid kaks võiksid ehk kõne alla tulla.

Esimene võimalus on see, kui peale valitsuse umbusaldamist esitab valitsus ise presidendile vastava ettepaneku. See säte põhiseaduses on muidugi absurdne ning tuleks muuta selliselt, et president saaks ka ilma valitsuse vastava ettepanekuta erakorralised valimised välja kuulutada.

Vaadates praeguse võimukoalitsiooni populaarsuspunkte avaliku arvamuse küsitlustes, siis päris kindlasti kohe ei tee Reformierakond presidendile ettepanekut erakorralisteks valimisteks. Isegi e-hääletuse jätkuval manipuleerimisel kollaste patsidega IT-meeste poolt võidaks erakorralised valimised Keskerakond, ja siis oleks Savisaar peaminister.

Teine realistlik võimalus Riigikogu erakorralisteks valimisteks avaneks juhul, kui Riigikogu ei suuda kahe kuu jooksul peale eelarveaasta algust eelarvet vastu võtta. Kuid tunduvalt lihtsam on ajada vana koalitsioon mulla alla konstruktiivse umbusaldusavaldusega istuvale peaministrile. Eeldades, et Rõivase valitsus esitab oma Exceli tabelil põhineva eelarve oktoobri alguses, jääb uuele koalitsioonile piisavalt aega Eesti ühiskonnale sobiva eelarve koostamiseks. Eelarve, mis lähtuks reaalsetest vajadustest. Eelarve, mis pööraks tähelepanu ka valupunktidele, mitte ainult võimulolijate heaolu tsementeerimisele läbi vürstiriigikestest ministeeriumide.

Reformierakonna riigieelarve vastuvõtmine tähendaks seda, et veel aastakese loksub meie riigilaevuke passiivselt määramatuse poole. Seda ei saa Eesti ühiskond endale lubada.

Kui kindel on Jevgeni Ossinovski positsioon?

Niisiis, lähtudes eeldusest, et erakorralisi valimisi ei tule, pole Keskerakonna võimalused uues koalitsioonis juhtrolli tõusta eriti märkimisväärsed. Seda enam, et ka vana koalitsiooni lagunemise võti on sotside käes.

Mikseriga oskas Reformierakond mängida täpselt sama osavalt kui Ilvesega. Mikseriga annab Rõivasel ka täna mängida, sest ülemaks kui Eesti arengut ja kallimaks kui sotside ideid peab Sven paraku ministriportfelli. Kaitseministeeriumis ennast sisse seadnud korporatiivsele ametnike klannile on ta ka mugav, sest ei oma tavaliselt enda arvamust, vaid teeb nii nagu kantslerid ja asekantslerid talle ütlevad. Esmase riigikaitse arendamise seisukohalt on ta vilets minister. Kuid NATO struktuuris suheldes ja välissuhteid arendades on ta mees omal kohal.

Mikserit erakonna juhina asendanud Ossinovski oli n-ö vaba mehena suverään. Kuid uues rollis on ta lubanud, et toetub nii juhatuse kui ka piirkondade arvamusele. Sotside juhatust vaadates tuleb paraku tõdeda, et liigne demokraadi mängimine võib Jevgenile kurjalt kätte maksta.

Samal ajal kui Reformierakonna hall kardinal Rain Rosimannus on oma haaret partei üle lõdvendanud, pole seda mitte teinud sotside hall kardinal Eiki Nestor. Koos Indrek Saarega on nende kahe jaoks äärmiselt oluline oma positsiooni säilitamine riigi juhtkonnas.

Ärgem unustagem olukorda, kus vahepeal toimusid küll Riigikogu valimised, mis tõid erakondade juhtimises kaasa mitmeid muudatusi, kuid Reformierakonna valitsusse jäid partnerite poolt vanad ministrid. Eeldusel, et uues valitsuses saab peaministriks Jevgeni Ossinovski, tuleks Eiki Nestoril loobuda Riigikogu esimehe kohast. Kõige hullem vastane Ossinovskile sotside seas ongi just Nestor, kelle pea on segi aetud reformierakondlaste lubadustest, et „me teeme sust presidendi, kui teed nii, nagu meie ütleme“. Sellised kollaborandid on muidugi jälestusväärsed.

Kokkuvõttes on Ossinovskil vaja kavalust ja kannatust, et võita enda poole piisav arv inimesi nii juhatuses kui ka piirkondades. Kuid erudeeritud, kindla iseloomu ja avara pilguga noor mees saab sellega kindlasti hakkama, vajades lihtsalt veel pisut aega. Nädalaid, mitte kuid. Ei saa märkimata jätta, et on väga sümpaatne lugeda Andres Anvelti avaldusi oma esimehe toetuseks. Veel mõned kuud tagasi oli Anvelt väga ettevaatlik ja hoidus pooli valimast. Areng sotside sees toimub.

Muide, Eiki Nestor oli see, kes opositsioonis olles kritiseeris kobarseaduste esitamist, viidates, et neid tehakse ainult ühel põhjusel: et mugavuse huvides lihtsalt Riigikogust üle sõita. Täna on tal Riigikogu esimehena sel teemal suu vett täis. Võim rikub inimest, isegi sellist, inimesena äärmiselt sümpaatset vana nagu Nestor.

Hea valitsemise tava ja tehnokraatlik valitsemine

Seoses võssakasvanud piiriga (loodaks, et USA halastab Kohverile ja ta ühe kinniistuva Vene spiooni vastu välja vahetatakse!) uurisin ühelt Riigikogu liikmelt, et kas tema on aru saanud näiteks riigieelarveid lugedes, kuhu kadus see 89 miljonit eurot, mis Euroliit meile piiri rajamiseks eraldas? Vastuseks sain, et aastaid Ligi käes olnud Rahandusministeerium on muutnud riigieelarvega seotud dokumendid sellisteks, kust midagi sisulist on raske, kui mitte võimatu leida.

Reformierakonna valitsus, kes on edukalt surunud Vabariigi Presidendi oma kuuleka käpiku alandavasse seisusse, sisuliselt kinnistab ka iga oma võimuloldud aastaga Riigikogu kui kummitempli rolli. Ma ei räägi üldse sellest, et kultuuriinimesed ja akadeemilised ringkonnad on viidud peaaegu täielikku sõltuvusse riiklikust rahastamisest. Eelarve kaudu karistatakse ja tasalülitatakse just neid, keda vaja.

Ma räägin sellest, et riigieelarve on de jure küll avalik dokument, kuid koostatud selliselt, et muundub de facto salajaseks dokumendiks. Oma seletuskirjaski ei viitsi valitsus suurt midagi seletada.

Kokkuvõttes – sel sügisel tuleb Riigikogus eriti tuline eelarve arutelu. Arutama ei peaks aga mitte ainult selle üle, kas keegi saab kümme eurot toetust juurde või peab keegi maksma paar protsenti rohkem aktsiisi või muud maksu. Arutama peaks ka selle üle, et Reformierakonna valitsus peab tulema oma ülemuse – parlamentaarse vabariigi parlamendi – ette täielikult lahti kirjutatud dokumendiga, kus on arusaadavalt näha, millele maksumaksja raha kulutatakse ja mida aasta pärast annaks võrrelda ka eelarve täitmise aruandega.

Täna ei ole valitsus jätnud Riigikogule riigi strateegilise arengukava kujundamisel mitte mingitki sisulist rolli. Oleme olukorras, kus parlament peaks hakkama üle vaatama riigi poolt pakutavate teenuste kogu spektrit. Vajame uusi ideid ja uudseid lahendusi. Rahandusministeeriumi valmisolek seisneb aga ainult kulude kärpimises. Üsna primitiivne riigi mängimine. Nagu teatris või midagi sellist.

Riigikontrolli hinnangul on praegune riigieelarve protsess väljaspool ühiskondlikku kontrolli ja stagneerub. Riigikogule nähakse ette vaid sümboolne roll. Kui ühiskond ja parlament on mängust väljas, siis kelle huvides tänane riigiaparaat töötab? Kas tõesti vaid poliitbroileritest ministrite ja stagneerunud ning sundparteistatud ametnike ehk iseendi huvides?

Sügisene eelarvearutelu annab selgust, kas jätkame rumalate juhtidega ja üha rohkem stagneeruva riigiga, millel puudub arenguperspektiiv; või suudavad teatud erakonnad väljuda mugavustsoonist, ületada isikutevahelised vastuolud ja hakata reaalselt tööle Eesti heaks.

Reformierakond on rampväsinud ja vajab puhkust. IRL asus juba peale valimisi parteide kalmistu poole teele.

Sotsiaaldemokraatidel, Keskerakonnal ja Vabaerakonnal on Riigikogus kokku 50 häält. Toetushääled tuleksid ka EKRE-lt, kel on 7 häält. Tuld, sotsid!

JAKKO VÄLI, kolumnist

[fototekst]

KESKNÄDAL TÖÖLAUAL: Riigikogu liige Mihkel Raud istub Riigikogu saalis, töölaual käepärast Kesknädal, mis kirjutas muu hulgas ka arengutest sotsiaaldemokraatide parteis. Lõhedest nende seas peavool ei räägi – see ohustaks valitsusliidu püsimist. Jakko Väli lisab, et kui Mikserit erakonna juhina asendanud Ossinovski oli vaba mehena suverään, siis uues rollis on ta lubanud toetuda juhatuse ja piirkondade soovidele. Sotside juhatust vaadates tuleb tõdeda, et liigne demokraatia võib Jevgenile kurjalt kätte maksta. Raud kui „Jevgeni-mees“ toetab oma esimeest raudselt. Foto Kesknädala arhiiv

Jaga |