Peaminister, ära puutu töötukassa ja haigekassa raha!

Silmagi pilgutamata ja temale omase küünilisusega kinnitas meie armas peaminister Andrus Ansip, et nii ongi kõige mõistlikum. Miks võtta raha laenuks mujalt, kui seda võib ilma igasuguste probleemideta omastada Töötu- või Haigekassast?! Mis sest, et sinna kogunenud reserve võib vastavalt seadusele kasutada vaid sihtotstarbeliselt. See on seesama raha, mida kogutakse mustade päevade ajal veel mustemateks päevadeks. See on seesama raha, mida maksumaksja maksis, et töötu saaks ka viletsaimatel aegadel leiva lauale ning hädaline saaks ravitud. Need on reservid, mida aitasid koguda arstid ja õed masupäevil saamata jäänud palgast ning kümned tuhanded tõbised oma oluliselt vähendatud haigusrahadest ja pikenenud ravijärjekordadega.

Ravikindlustusraha hoiti targu eemal

Kui ENSV sai 20 aastat tagasi otsa, siis oli toonase valitsuse üks esmastest programmilistest ülesannetest eraldada ravikindlustusraha muust eelarvest. Ikka selleks, et mis tahes valitsusel ei tekiks kirge lappida teeauke või osta õhutõrjekahureid, ja samas jätta abivajajad abita. Peeti silmas kurba tõsiasja, et parlamendilt erilist vastutus- ja asjatundlikkust oodata ei tasu. Ükskõik, mis koosseisus see parajasti Toompeal istub.

20 aastat tagasi sai teoks ravikindlustussüsteem, mis oli esimene selletaoline endise NSV Liidu territooriumil. Olime vähemalt ravimise valdkonna saanud ENSV-st välja! Algus oli edukas. Ravikindlustusmaks laekus paremini mis tahes teisest maksust. Ikka seepärast, et maksumaksja teadis, mis talle oluline on.

Maksu laekus koguni nii hästi, et loodud kindlustussüsteem elas üle nii Maapanga nahka läinud rahakaotuse kui ka tootmiskoondise „Ookean" sadadesse miljonitesse kroonidesse küündiva võla.

Kuid see ei tähendanud muidugi, et ENSV-lik mõtlemine kadunud oleks olnud. Läks vaid mõni aasta, ja kindlustuslikud põhimõtted hakkasid oluliselt hägustuma. Selle asemel, et arendada avalik-õiguslikku kindlustusasutust kõigi kindlustusasutusele kohaste printsiipide järgi ning teha konkreetne vahe kindlustatutel ja mittekindlustatutel, asuti kõigi võimalusi võrdsustama. See tähendas, et aus maksumaksja pidi katma kõigi, sealhulgas maksukohustuse täitmisele vilistavate sadade sahkerdajate kui ka muidu ludride ravikulud. Ilmselt oli see aeg, mil oleks pidanud täpsustama, mis raha eest kindlustatakse õppurid, pensionärid, kodutud jne

Ravikindlustust vaid mängitakse

Tervishoiu rahastamise ENSV-stumise eelmine samm oli mõõduka sotsiaalministri juhtimisel nn solidaarsele ravikindlustussüsteemile nihkumine. Tulemuseks oli vormilt kindlustuslik, kuid sisult sotsialistlik arstiabi rahastamise süsteem. Kindlustust vaid mängitakse. Kindlustusasutus peaks ju oma loomult olema nagu pank. Kas keegi on näinud, et mõni pank tegeleks mingist solidaarsusprintsiibist lähtuvalt? Eks oleks see ju imeline, kui sadade makseraskustes kinnisvaraomanike võlad makstaks kinni edukamate pangapartnerite poolt? Mõeldamatu olukord, eks ole!

Haigekassa reservide üle otsustamise andmine vaid valitsuse kätte, uskudes meie armsa peaministri lubadusi võlg koos intressidega ikka kunagi tulevikus tasuda, on ülimalt kergemeelne tegu. Meid on ju viimase viie aasta kestel piisavalt lollitatud. Tulemus saab olla vaid üks - majandussurutise tingimusis jääb tavakodanikul üha vähem võimalusi ravimiseks; võimalused jäävad vaid neile, kel on piisavalt vahendeid, et tasuda ravi eest ise või kellel on taskus uhke elukindlustuspoliis.

Tervis on liialt kallis ja elu on liialt lühike, et heatahtlikult jälgida meie armsa peaministri eksperimente ja ära oodata tema lubaduste täitumist.

ANDRES ELLAMAA

Eesti Arstide Liidu asutajaliige

Jaga |