Raamatu "Peaminister" 21. osa

26. oktoober 2005


Kommunistliku nomenklatuuri hulgast võrsunud liidrid – Gorbunovs, Rüütel ja Brazauskas – olid putshipäevil võrreldes rahvaliikumiste tegelastega kahemõttelises olukorras. Rahvas võis neid hinnata, aga poliitikute seas umbusaldati neid teatud määral mõlemalt poolt – nii kodumaal kui ka Kremlis. Uued poliitikud kartsid endiste veelkordset ümbersündi, putshistid aga pidasid neid kommunismi ideaalid maha müünud reeturiteks. Tegelikult ei olnud nende nõrkus mitte ideaalides. Arvan, et kõik nad uskusid selleks ajaks omariikluse õigsusesse. Probleem oli muus. Sellest kirjutab Leedu näite põhjal inglise analüütik Anatol Lieven.
Anatol Lieven: "Brazauskas ei ole reetur. Ta on Leedule lojaalne. Tema probleem on selles, et ta on allaandja. Iseseisvusvõitluse algusest peale on ta öelnud: "Me ei saa seda teha, see on liiga ohtlik, me ei saa teha toda, see on liiga keeruline." Kui me kõik oleksime sel viisil mõtelnud, siis poleks me kunagi midagi saavutanud.
Üks selline näide tuli augustiputshi esimesel päeval. Brazauskas ilmselgelt uskus, et putsh õnnestub, ja rääkis mulle, et demokraatia N Liidus ja Leedus taastub kümne aasta pärast. Landsbergis mõnikord alahindas lühiajalisi ohte, aga tema pikemaajaline ülevaade Nõukogude Liidu lagunemisest osutus palju täpsemaks. Briti ajakirjanik Edward Lucas on selle kena kombinatsiooni ekstremismist ja otsustusvõimest kokku võtnud sõnadesse "haukumine õige puu all"."

Rootsist Soome kaudu Eestisse
Muidugi pidin ma teadma, mis toimub Leedus ja Lätis, aga minu mured asusid eeskätt Eestis. Helistasin ministritele Tiit Vähile, Artur Kuznetsovile ja Lennart Merile, kes kõik viibisid samuti välismaal. Andsin mõningaid korraldusi Aadu Mustale, kes jäi kohapeale minu Rootsi-sidemeheks. Seejärel asusime lennukisse. Lühike hüpe üle Botnia lahe, ning peatselt maandusime Vantaa lennuväljal. Siin tekkis aga tõrge, sest mul ei olnud Soome viisat. Rootsi välisministeerium oli küll soomlasi hoiatanud meie tulekust, aga ikkagi venitas Soome piirivalve ligi tunni, kuni me lõpuks nende riigi pinnale astusime.
Soome valitsuses käis samal ajal veel positsioonide väljatöötamine. Pealelõunal avaldati Soome kohta küllalt julge seisukoht, kus ka suure naabri kohta öeldi mõned kriitilised sõnad. Soomel ei olnud kombeks N Liitu avalikult noomida, seekord tehti seda siiski, küll väga valitud sõnadega: "Soome valitsus mõistab hukka eriolukorra väljakuulutamise, sest see on katkestanud demokraatia arengu N Liidus. […] Soome valitsus loodab, et naaberriigis taastatakse normaalne olukord võimalikult kiiresti." Muidugi oli see midagi muud kui soomlaste varasemad avaldused. Aga ka seekord ei kasutatud niisuguseid väljendeid nagu "võimu haaramine" või "putsh" ning hoiduti selgetest poliitilistest hinnangutest.
Lennart Meriga kohtusime Tuglase Seltsis ehk "Mariankatu kriisikeskuses", nagu meie toonast esindust Soome ajakirjanduses nimetati. Seal ootasid mind ka Kulle Raig, Eva Lille ja mitmed teised meie sõbrad. Sulgusime Meriga väikesesse tagatuppa ja vahetasime teavet.
Meri sagis tol ajal pidevalt Tallinna ja Helsingi vahet ning see tekitas küsimusi mitte ainult Eestis. Minu teada alustas ka Soome Kaitsepolitsei mõni aeg enne putshi mitteametlikult uurimist, mida Meri õieti nii sageli nende riigis teeb. Seekord aga oli ta sõit asjakohane, Meri oli käinud avamas soomepoiste mälestusmärki Luumäkil ning valmistus just Tallinnasse tagasi sõitma, kui sai teada võimuhaaramisest Moskvas.
Leppisime kokku lähipäevade taktika. Ütlesin, et iseseisvus kuulutatakse välja veel samal õhtul (milles ma küll eksisin, sest Tallinnas valitsesid alalhoidlikud meeleolud). Pärast seda teeme panuse võimalikult kiirele iseseisvuse tunnustamisele teiste riikide poolt, ja selles on välisministril väga oluline roll. Meri rääkis oma kontaktidest USA Riigidepartemanguga, eeskätt Paul Goble'iga. Ta püüdis läände, kus valitses veel ikka paras segadus, vahendada võimalikult rohkem informatsiooni N Liidus toimuvast.
Tallinnast saabus kaatriga "Moonika" Kalle Klandorf, kes rääkis, et KGB ei tahtnud alust sadamast välja lasta. Piir olevat suletud ja laevaliiklus kinni. Piirivalve major aga olevat KGB-lase korraldusi eiranud, öelnud, et tema ei tea midagi, ja löönud väljasõidutempli passi.
Kalle Klandorf: "10.00 stardime Helsingi suunas, mina ja kaks kaatrimeest. Mõnda aega saadab meid üks Vene sõjalaev. Naissaare juures passivalt sõjalaevalt küsiti, kuhu läheme. Ütleme, et Soome. Pärast pikka vaikust soovitakse head teed. Merel "hääletab" meid Soome mootorpurjekas. Teatab, et Vene sõjaväelaevad saatsid nad Tallinna lähedalt tagasi."

Valmistusime meiegi tagasiteele. Läksime aga koos Meriga läbi sadamas asuvast Palace'i hotellist, kus kohtusime Moskva teadlase ja perestroika poliitika ühe arhitekti Georgi Arbatoviga. Tema oli ettevaatlik nagu ikka. Vana poliitik oli üle elanud neli nõukogude riigijuhti Hrushtshovist alates ning ei kavatsenud ka viienda puhul libastuda. Ta jäi Palace`i rõdult meile küllaltki rõõmsameelselt järele lehvitama ning sündmuste edasist arengut ootama.
Arbatov viibis Soomes ühe metsatööstusfirma külalisena. Helsingin Sanomate peatoimetaja kirjeldab Arbatovi kohtumist Soome peaministri Esko Ahoga hommikul kell 10. Näib, et siis oli temas märksa vähem enesekindlust kui mõned tunnid hiljem.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)